See olid sina

Jo Platt

Alice Waites on peaaegu kaks aastat elanud üksinda. Kui tema head sõbrad raamatuklubist hakkavad pärima, miks ta uute tutvuste vastu huvi ei ilmuta, tunneb ka Alice, et on aeg minevikuga lõpparve teha ja uued inimesed oma ellu lasta. Aegamisi saavad talle üha selgemaks nii oma südamevalu kui ka sõprade ees salatsemise põhjused. Kõige enam masendab teda aga see, et ta on tõde ka iseenda eest varjanud: eitanud oma tundeid lähedase, kättesaamatuna tunduva sõbra vastu. „See olid sina” on lugu armastusest, kaotusest ja allasurutud tunnetest. Liigutav ja vaimukas lugu ühe naise konarlikust teekonnast iseenda ja teiste inimeste mõistmiseni. Jo Platt sündis 1968. aastal Liverpoolis. Ta on elanud paljudes paikades: Wiltshire’is, Londonis, Seattle’is ja St Albanis ning praegu elab ta abikaasa ja kahe tütrega Bristolis. Jo õppis ülikoolis inglise filoloogiat ja tegi enne laste saamist kümme aastat tavalist kontoritööd. Ta on töötanud ka abiõpetajana Seattle’i lasteaias ja oma abikaasa sekretärina Bristolis.

Jo Platt

See olid sina

Neliteist aastat tagasi

„Tere, mina olen Alice, sinu naaber.” Ma näitasin koridoris vasakule jäävat ust. „Siin ei paista veel kedagi kohal olevat ja ma mõtlesin, et ehk sooviksid sa välja kohvi jooma minna?”

Nägus ja maitsekalt riides blond tütarlaps tõmbas ukse pärani ja naeratas mulle. „See oleks tõesti tore,” ütles ta mind tuppa kutsudes. „Nuputasingi parajasti, mida peale hakata.”

„Suurepärane.” Ma järgnesin talle tuppa, kus tüdruk võttis istet toa ainukesel, täpselt samasugusel voodil nagu minulgi toas, ja hakkas pikki, punase-valgetriibulisi sokke jalast võtma.

„Ma panen kingad jalga,” ütles ta.

Ma vaatasin ringi, kuid teist voodit ma toas ei näinud. „Kas sul toanaabrit ei olegi?”

„Kas sinul siis on?” küsis ta oma paljaid jalgu jooksukingadesse torgates. Noogutasin. „Mu toakaaslaseks on keegi Miriami-nimeline tüdruk, kes õpib ajalugu. Aga nagu ma ütlesin,” laususin õlgu kehitades, „ei ole temast veel kippu ega kõppu kuulda.” Uurisin jätkuvalt tuba, mis oli häirivalt korras, võrreldes selle kaosega, mis minu tuppa maha jäi. „Õigupoolest peaksin vist talle kirjakese jätma ja vabandama, et ma ei ole veel asjade paigutamist lõpetanud,” ütlesin ma. „Sinu tuba on nii korras.”

Tüdruk jälgis mu pilku. „Ma ei saa kogu au endale võtta. Mu vanemad olid mul siin ilmatu aja abiks. Olen ainus laps ja seetõttu mõjub lahusolek neile rängalt.” Ta vaatas mulle silma, enne kui vaiksemalt lisas: „Ja ausalt öeldes mõjub see mulle samamoodi.”

Ma noogutasin. „Mina olen samuti ainus laps, seega mõistan,” ütlesin. Tüdruk naeratas ja osutas kirjutuslaua kõrval olevale geograafiaõpikutega täidetud mahukale kastile. „Vanemad oleksid veel praegugi siin ja paneksid õpikuid riiulisse, kui ma poleks peale käinud, et nad ära läheksid.” Ta vaatas ringi ja haaras halli seljakoti. „Ma arvan, et mu väike käekott peaks siin sees olema,” ütles ta kotis tuhlama hakates.

„Minu emast ja isast polnud pooltki nii palju kasu kui sinu omadest,” ohkasin ma. „Ema ei teinud muud, kui vaid luges mulle valjusti ette retsepte tudengite kokaraamatust, mille oli mulle ostnud, ning isa aeg kulus politseijaoskondade ringitamisele minu teatmikus.”

Tüdruk tõstis pilgu ja puhkes naerma, enne kui kaevus taas seljakotti, kust tõmbas lõpuks võidukalt välja lilla nahast käekotikese. „Käes!”

„Suurepärane,” ütlesin mina. „Downsi ääres Veetorni kõrval on üks kena kohvik. Võiksime väljas istuda.”

„Sa räägid, nagu teaksid, kuhu Bristolis minna,” ütles ta püsti tõustes.

„Mina olen pärit Readingist. Ülikooli lahtiste uste päeval käisin Bristolis esimest korda.”

„Ma elan siit vähem kui tunnise autosõidu kaugusel,” selgitasin. „Tänu sellele olen ma Bristolis juba paar korda käinud.”

Tüdruk läks kirjutuslaua juurde ja võttis sealt võtme. „Siis sa ei tunne end siin nii kõhedalt,” ütles ta otsekoheselt.