Haruldased esemed

Kathleen Tessaro

Kathleen Tessaro, New York Timesi menuki „Lõhnakoguja“ autori uue kaasahaarava ajaloolise romaani „Haruldased esemed“ peategelasteks on kaks väga erinevat sõbrannat, keda ühendab ohtlik saladus. Maeve Fanning on Bostoni iiri immigrant, kes elab koos lesest emaga linna vaesemas piirkonnas North Endis. Nutikas ja südikas punapea on otsustanud keerulistest oludest kiuste välja rabeleda, ent kahjuks on Maeve’il paar ohtlikku nõrkust – juhusuhted võõraste meestega ja alkohol –, mis viivad ta õige pea peadpööritavale allakäiguteele. Kui pinged viimaks üle pea kasvavad, leiab Maeve end vaimuhaiglast, kus ta kohtub salapärase noore naisega, kes just nagu temagi ei suuda ega tahagi varjata vabaduseiha, mida 1930. aastatel daamidele sobimatuks peetakse. Haiglast välja pääsenud, otsustab Maeve alustada puhtalt lehelt. Ta saab tööd omapärases antiigipoes, mille klientideks on Bostoni kõige varakamad ja eriskummalisemad kollektsionäärid. Poeke on kui salapäraste ja haruldaste esemete paradiis, mis annab Maeve’ile võimaluse piiluda Ameerika seltskondliku koorekihi maailma. Van der Laaride perekonna häärberisse üht hinnalist saadetist kohale viies põrkab ta kokku kaunitarist seltskonnadaami Diana Van der Laariga – ja tunneb temas ära haiglas kohatud tüdruku. Suhtlus võluva, ent vaimselt ebastabiilse Diana ja tema kütkestava venna Jamesiga seob Maeve’i aina tugevamini Van der Laaride perekonnaga ning tõmbab ta maailma, mis on täis moraalitust, pettusi ja reetmist. Perekonna jõukusest lummatud ja oma mineviku eest põgeneda üritav Maeve on sunnitud vaatama otsa oma sügavamatele saladustele ja jõudma otsusele, kui kaugele ta on valmis uue elu nimel minema.

Kathleen Tessaro

Haruldased esemed

Inimese iseloom on tema saatus.

    HERAKLEITOS, „FRAGMENDID”

See raamat on pühendatud minu heale sõbrale ROBERT TROTTALE, kelle silmapaistev iseloom on alati vorminud minu poja saatust paremuse suunas ning tõestanud mulle ikka ja jälle, et sessinatses maailmas leidub veel tõelist kangelaslikkust. Mu härra, olen teile tänu võlgu.

Tagasivaatamine on ohtlik tegevus. Olen kulutanud suure hulga oma ajast, uurides teisi ajastuid ja otsides iidsete maailmade varandusi, kuid olen alati pidanud paremaks elus edasi liikuda, pilk ettepoole suunatud. Tagantjärele tarkus heidab jõhkrat, armutut valgust, ning tuhanded hämarad enesepettused, millest on vabad vaid üksikud meie seast, toovad päevavalgele liiga helli ja marraskil mälestusi.

Kuid isegi kГµige Гµiglasema sГјdametunnistusega inimesed meie hulgast suudavad unustada. Minevik ripneb meie ees, sama sГјГјtult nagu varruka kГјljest lahti rebenenud niidiots. Minul algas kГµik paarist reast kohalikus ajalehes.

„Bostoni kaunite kunstide muuseumis algavad plaanilised renoveerimistööd.”

Ma ei olnud seal aastaid käinud. Olin palju kordi kavatsenud minna ja jõudnud lausa nii kaugele, et seisin juba eestrepil, kuid alati peatas mind miski. Ilmselt kätkes see koht endas liiga palju mälestusi, vahest isegi paari viirastust. Kas saab olla midagi veel kummituslikumat noorpõlve ambitsioonidest?

Kuid Гјks vanusega kaasnevaid suuri mГјГјte on see, et aeg annab elutarkust. JГµudsin otsusele, et olen liiga kaua pead liiva alla peitnud. Seekord teen sellele lГµpu, seon kokku oma mineviku lahtised otsad, teen sГµlme peale vГµi lГµikan end sellest vabaks.

Ja just nagu Orpheus allilmas, veensin minagi end tagasi pöörduma ja heitma veel viimast pilku sellele, mida ma ei oleks tohtinud näha.

Tegin vea, minnes sinna ühel märtsikuu vihmasel laupäeva pärastlõunal. Muuseum oli täis perekondi väikeste lastega, kes kalpsasid ühest saalist teise. Tänapäeval julgustatakse neid kõike puudutama – kõik klaaskapid on täis kleepuvaid käejälgi.

Mul õnnestus laste poolt jalust mahajooksmist vältida ja ma võtsin suuna antiikmaailma kunsti tiiba. Saal, mida otsisin, oli eraldatud punase sametnööriga ja sildiga „Külastajatele su