Sekt

Michael Krefeld

Kui põrgu on koht maa peal… Endine kriminaaluurija Thomas Ravnsholt hüüdnimega Ronk üritab pärast oma armastatu lahendamata mõrva eluga edasi minna, kui prominentne ärimees Ferdinand Mesmer talle ootamatult tööd pakub. Ronk peab üles otsima Mesmeri poja Jakobi, kes kümme aastat tagasi kurikuulsa sekti asutas ja seejärel kadus. Ronga otsingud viivad ta süngele teekonnale sekti müüride vahele, kus füüsiline vägivald, ajupesu ja vaimude väljaajamine on igapäevased nähtused. Maapealse paradiisi asemel ootab teda ees põrgu. „Sekt” on kõhedust tekitav lugu oma reeglite järgi toimivast suletud maailmast ja saladuses hoitud minevikust. Tegemist on Michael Katz Krefeldi populaarse kriminaaluurija Ronga sarja kolmanda osaga.

Michael Katz Krefeld

Sekt

Ka kui ma kГµnniksin pimedas orus,

ei karda ma kurja,

sest sina oled minuga;

su karjasekepp ja su sau,

need trööstivad mind.[1 - Piiblitsitaatide tõlge siin ja edaspidi Eesti Piibliseltsi 1997. a väljaandest. Siin ja edaspidi tõlkija märkused.]

В В В В PSALMID

1

Ta vaatas oma poega, kes avaras köögis tema kõrval laua taga istus. Oli oktoobri keskpaik ja nende taga panoraamakendest paistis maale hiilivas pimeduses aed madalate viljapuudega, mille siluetid õhtutaeva taustal välja joonistusid. Äsja kuueaastaseks saanud poiss pigistas käes kahvlit ja püüdis sellega taldrikul friikartulit torgata. Teises käes oli tal väike sinine auto, mille kapotilt oli pilt maha koorunud. Mees tundis poisi näos ära enda tunnusjooned: nina, allapoole kaardus suunurgad ja lähestikku asuvad silmad, mis andsid neile mõlemale alatise mõtliku ilme. Ta silitas poisi juukseid ja too lasi sel juhtuda. Ümarad põsed ja tedretähnid oli ta pärinud emalt, kes pliidi ees seljaga nende poole seisis ja parajasti friikartuleid fritüürist välja kallas. Ta pani need läikivate frititud Viini šnitslite kõrvale taldrikutele.

„Kas sa tahad herneid ka?” küsis naine, ilma et oleks ringi pööranud.

„Ainult pisut, tänan.” Ta võttis oma salvrätiku ja asetas selle tumedate pükste peale sülle. Ta polnud pärast kontorist tagasi jõudmist veel riideid vahetada jõudnud ja tal olid endiselt seljas helesinine särk ja ülikond. Vaid kingad oli ta vahetanud paari kulunud, kuid mugavate kaamlivillast susside vastu. „Kas sa tahaksid ka herneid?” Ta naeratas pojale.

Poiss raputas Г¤gedalt pead.

„Aga tavaliselt sulle herned ju maitsevad?”

Poiss noogutas ja avas toitu täis suu.

„Jah, aga neid on lihtsalt nii raske süüa…”

„Täis suuga ei räägita.”

Ta vaatas naise poole, kes kohe taldriku tema ette pani ja ka ise, taldrik käes, istet võttis. Naine hakkas friikartulitele ja paneeritud lihale ketšupit pritsima. Kotid silmade all ja lõhenenud huuled muutsid ta kaugelt vanemaks kui need kolmkümmend kaks aastat. Tookord, kui nad kohtusid, oli teda võlunud naise naeratus, mis nüüd vaid harva huulile ilmus. Naine ei käinud tööl, vaid toimetas kodus, ja ta ei saanud aru, mis teda niimoodi väsitada võis. Ta kallas naisele kannust morssi. Too noogutas tänutäheks kiiresti vastu.

Poeg oli kahvli käest pannud ja tundis rohkem huvi mänguauto vastu, millele ta taustaks häält tegi, kui sellega laudlina mustrite vahel slaalomit sõitis, aina kiiremini ja kiiremini, kuni ta valjult haigutas ja lasi sel hääletult ümber morsiklaasi sõita.

„Laua taga ei mängita,” ütles naine.

„Las ta olla.” Ta märkas naise üllatust. Mis oli ka arusaadav, kuna tavaliselt oli tema see, kes majareegleid dikteeris, nende seas ka lauakombeid. „Joo morss ära,” ütles ta ja naeratas poisile, kes kiirustas klaasi tühjendama.

„Kuidas sinu… päev oli?” küsis naine täis suuga.

„Suurepärane, tänan.”

„Kas midagi erilist ka juhtus?”

„Ei, mitte eriti, kõik oli nagu tavaliselt.”

„Kohe mitte midagi?” käis naine peale.

Mees pani söögiriistad käest, võttis sülest salvräti ja pühkis oma suunurki. „Ära saa valesti aru, see on sinust kena, et sa mu töö kohta küsid,