Imeliste sГјndmuste aasta

Sarah Winman

Cornwall, 1947. 90-aastane Marvellous Ways on pea terve elu elanud kõrvalises mahajäetud külakeses. Viimasel ajal istub naine ühtepuhku oma haagiselamu trepimademel ja ootab midagi. Ta ei tea täpselt, mida, aga ta on kindel, et kui see kord kätte jõuab, tunneb ta selle ära. Freddy Drake on noor sõdur, kes on lubanud täita oma sureva võitluskaaslase viimase palve ja tema kirja Cornwallis elava isa kätte toimetada. Freddy teekond ei kulge aga nii nagu loodetud. Meri uhub ta Marvellousi ukse ette ja naine võtab tolle nii füüsiliselt kui ka vaimselt sandistatud noormehe oma hoole alla. Alguse saab kummaline sõprus, mis võib tuua mõlema ellu just seda, mida nad kõige rohkem vajavad. Marvellousile midagi, mis aitaks tal jätta hüvasti siinse maailmaga, ja Freddyle seda, mis annaks jõudu edasi minna. Inglise kirjanik ja näitleja Sarah Winman on eesti lugejatele tuttav romaaniga „Kui jumal oli jänes” (Varrak, 2012). „Imeliste sündmuste aasta” on tema teine romaan.

Sarah Winman

Imeliste sГјndmuste aasta

I

1

Siin ta nüüd oli, vana ja väeti, seisis tee ääres ja ootas.

Sestpeale, kui Marvellous Waysil oli hakanud tiksuma üheksakümnes eluaasta, oli ta tubli tüki igast oma päevast pühendanud ootamisele – ja ta ei oodanud üldse surma, nagu tema vanust arvestades võinuks oletada. Ta ei teadnud ka ise päris täpselt, mida ootas, sest kujutluspilt polnud täielik. Oli vaid aimdus ja ei midagi rohkemat, et unenäo sabasule küljes – see oli üks Ajalehe-Jacki-teemalistest unenägudest, puhaku ta rahus – oli tema juurde reisinud miski, mis hõljus üle unemaastiku just enne koiduvalgust, ja tema polnud jõudnud seda sabasulge pihku saada ning unenägu tagasi tirida, enne kui see silmapiiri taha kadus ja tõusva päikese kuumuses ära lahustus. Kuid sõnumist oli naine aru saanud: oota, sest see on tulekul.

Ta sättis oma suuri prille kinni hoidvat kummipaela ja tõmbas raamid näole lähemale. Paksud klaasid suurendasid ta silmad kümnekordseks ja näitasid, et need on sama sinised ja muutlikud kui meri. Naine vaatas kunagi uhkelt suureks maanteeks nimetatud, nüüd aga Trurosse sõitvate raskete põllumasinate poolt otsesõiduks kasutataval külavaheteel ringi. Tuttavad, sada aastat tagasi suurte häärberite farmides ja aedades töötavate meeste majutamiseks ehitatud graniidist majakesed, kokku kümme tükki, seisid nüüd hüljatult kinninaelutatud akendega ning neid külastasid vaid astelherne- ja sõnajalgade tuustid, mille tuul oli sisse puhunud nagu kaugelt kohale kandunud kuulujutud.

St. Ophere’i nimetati küll külaks, kuid tõele au andes oli see vaid asundus, sest kohale nime andnud kirik asus tegelikult vana Marvellousi elukohast edasi all jõesuudme ääres. Siin polnud ka koolimaja. See asus kaks miili lääne pool, Washaway-nimelises väikeses rannakülas, kohas, mis aasta alguses oli oma nime õigustanud sellega, et lumesulamisvesi tekitas seal üleujutuse. Kuid pagarikoda oli külas ikkagi olemas.

Ammusel ajal olid siia kanti sattunud inimesed tihti seda küla pühakunime kasutamise asemel Pagarikojaks kutsunud, sest maja omanik missis Hard oli hallile kivikatusele suurte roosade tähtedega kirjutanud PAGARIKODA. Kunagi valget värvi olnud kiviseintega moodustas see kena kontrasti.

Missis Hard helistas igal hommikul kella, kui ahi oli tulikuumaks aetud, ja seepeale kikitasid kõrvu nii tema kliendid kui võõrad, ning seda tegid ka kõik Lizard Pointi ja Scilly saarte kandis uppunud meremehed, sest kell oli pärit laevavrakilt. Küla naised tõid oma valmis küpsetamata pirukad ja koogid ja leivad ja ladusid need hõõguvatele sütele. Missis Hard kutsus oma ahju väikeseks põrguks ja täpselt sinna sa sattusidki, kui oma plaadipiruka asukohta täpselt meelde ei jätnud ja kellegi teise oma välja võtsid. Vähemalt nii rääkis ta lastele, kes oma emade küpsetistele järele tulid. See põhjustas palju unetuid öid, sest lapsed vähkresid tekiräbalate all hirmust ning mõtlesid, mis siis küll saab, kui nad juhtuvad v