Mustad vesiroosid
Michel Bussi
Väikese Prantsuse küla Giverny taevasse tõuseb päike. Kõrges veskitornis istub vanaproua, kes jälgib ja valvab. Vaatleb küla argielu, suuri busse turistidega, kes tulevad külastama Claude Monet’ omaaegset kodu. Iseäranis jäävad talle silma kaks inimest. Naisel on vesiroosivärvides silmad, tema unistab armastusest ja põgenemisest; teine on alles üheteistaastane tütarlaps, aga juba on tema elus kõige tähtsamal kohal maalimine. Kõik kolm jagavad ühtsama saladust, mis on kuidagi seotud Monet’ müstiliste „Vesirooside” maaliga. Õieti on selles külas igaüks omaette mõistatus ja igal hingel on oma varjukülg. Illusioonid on aga määratud purunema … Michel Bussi (snd 1965) on politoloog ja Roueni ülikooli geograafiaprofessor. Tema läbilöögiromaaniks kujunes „Leidlaps lumetormist”, mis ilmus kirjastuses Varrak 2016. aastal.
Michel Bussi
Mustad vesiroosid
Jacky Lucas’ mälestuseks
Monet’ puhul ei näe me tegelikku maailma, kuid me tabame selle näilikkust.
    F. Robert-Kempf, „L’Aurore”, 1908
Ei, ei! Monet’le ei sobi ju must, olge mõistlikud!
Must ei ole värv!
    Georges Clemenceau, Claude Monet’ kirstu jalutsis
    Michel de Decker, „Claude Monet”, 2009
Järgnevatel lehekülgedel on Giverny kirjeldused edastatud nii täpselt kui võimalik. Need kohad on päriselt olemas: nii Baudy hotell, Epte’i oja, Chennevières’i veski, Giverny kool, Püha Radegunde kirik, surnuaed, Claude-Monet’ tänav, Roy tee, Nõgesesaar, ning mõistagi ka Monet’ roosa maja ja vesirooside tiik. Nõndasamuti on toimitud Giverny naabruses asuvate kohtadega nagu Vernoni muuseum, Roueni kunstimuuseum, Cochereli küla.
Info Claude Monet’ kohta on autentne, nõndahästi tema elu, teoste kui ka pärijate kohta. Sama kehtib teiste impressionistidest maalikunstnike, peaasjalikult Theodore Robinsoni ning Eugène Murer’ kohta.
Tekstis esinevad kunstiteoste vargused on päriselt aset leidnud juhtumid…
Kõik ülejäänu on minu kujutlusvõime vili.
Гњhes kГјlas elas kolm naist.
Esimene neist oli kuri, teine oli valelik, kolmas oli isekas.
Nende kГјlal oli ilus aeda meenutav nimi. Giverny.
Esimene neist elas suures veskis oja kaldal, Roy teel; teine elas kooli kohal katusekorteris Blanche Hoschedé Monet’ tänaval; kolmas elas oma ema juures Châteaud’Eau tänaval, väikeses majas, mille seintelt koorus värvi.
Nad ei olnud ka samaealised. Sugugi mitte. Esimene oli üle kaheksakümne aasta vana ning ta oli lesk. Õieti küll peaaegu lesk. Teine oli kolmekümne kuue aastane ning ta polnud oma abikaasat kunagi petnud. Seniajani. Kolmas oli peagi üheteistkümneaastaseks saamas ning kõik tema kooli poisid olid temasse armunud. Esimene rõivastus alati musta, teine meikis end armukese silmailuks, kolmas põimis juukseid palmikuisse, et need tuule käes lehviksid.
Oletegi taibanud. KГµik need kolm naist olid Гјpriski erinevad. Ometi oli neil Гјks Гјhine joon, omamoodi saladus: nad kГµik unistasid Г¤raminekust. Jah, nad unistasid lahkuda Givernyst, tollest nГµnda kuulsast kГјlast, mille puhul juba ainuГјksi nimi tekitab rahvahulkades soovi tulla maailma teisest otsast kohale, et seal mГµni tund ringi jalutada.
Te teate hästi, mispärast. Impressionistidest maalikunstnike tõttu.
Esimesel naistest, kõige vanemal, oli kaunis maal; teine tundis suurt huvi kunstnike vastu; kolmas, kõige noorem, oskas hästi maalida. Lausa väga hästi.
Veider, et nad tahtsid Givernyst lahkuda. Eks ole? Nad kõik arvasid, et küla on vangla, suur ja ilus aed, aga trellitatud seintega. Otsekui vaimuhaigla park. Nagu trompe-l’œil – silmapete. Nagu maal, mille raamidest ei saa välja astuda. Tegelikult soovis kolmas neist, kõige noorem, enesele isa. Kusagil mujal. Teine neist otsis armastust. Esimene, kõige vanem, teadis mõndagi teise kahe kohta.
Ja ometi avanesid ükskord kolmeteistkümneks päevaks – ainult kolmeteistkümneks päevaks – pargi väravad. Nimelt 13. maist kuni 25. maini 2010. aastal. Giverny väravad avanesid nende naiste