TГµestisГјndinud lugu Pinocchio ninast

Leif G. W. Persson

See romaan on kuri muinasjutt täiskasvanud lastele. See räägib ühest teisest muinasjutust, nukust, kelle nina hakkab pikemaks venima niipea, kui ta valetab. See on ka lugu, mis seob omavahel tsaar Nikolai II, Sir Winston Churchilli, president Vladimir Putini ja kriminaalkomissar Evert Bäckströmi. Kui neid ei oleks olnud, siis ei oleks ka seda lugu. Lühidalt öeldes on tegu tõestisündinud looga Pinocchio ninast. „Tõestisündinud lugu Pinocchio ninast” on Rootsi menuka krimikirjaniku ja kriminoloogi Leif G. W. Perssoni komissar Bäckströmist jutustava triloogia kolmas osa. Lisaks lugejate heakskiidule on Persson võitnud oma teostega kolmel aastal ka Rootsi parima kriminaalromaani auhinna. Kirjastuselt Varrak on ilmunud samast sarjast romaanid „Linda mõrva juhtum” ja „Kes tapaks lohe”.

Leif G. W. Persson

TГµestisГјndinud lugu Pinocchio ninast

See on kuri muinasjutt täiskasvanud lastele, ja kui ei oleks olnud Venemaa viimast tsaari Nikolai II-t, Inglise peaministrit Sir Winston Churchilli, Venemaa presidenti Vladimir Putinit ega Stockholmi Västerorti politseijaoskonna komissari Evert Bäckströmi, siis poleks ka kirjeldatud sündmusi iial toimunud.

Ses mõttes võib väita, et tegu on jutustusega, mis räägib nende nelja mehe rohkem kui sajandi jooksul toime pandud tegude ühisest tagajärjest. Need neli meest ei kohtunud kunagi, nad elasid eri maailmades ja neist vanim tapeti nelikümmend aastat enne seda, kui noorim sündis.

Nagu palju kordi varemgi ja põrmugi hoolimata seltskonnast või olukorrast, kuhu ta parajasti satub, paneb loole punkti Evert Bäckström.

В В В В LEIF GW PERSSON

В В В В Professorsvillan, Elghammar

В В В В Kevad 2013

I

Parim päev kriminaalkomissar Evert Bäckströmi elus

1

Oli esmaspäev, 3. juuni, aga kuigi tegu oli esmaspäevaga ja komissar Evert Bäckström oli keset ööd üles äratatud, sööbib see talle mällu siiski senise elu parima päevana. Tema töömobiil hakkas helisema täpselt kell viis hommikul ja kuna helistajal ei olnud ilmselt kavatsustki alla anda, ei jäänud erilist valikut.

„Jaaa,” vastas Bäckström.

„Bäckström, mul on sulle üks mõrv,” ütles Solna politsei korrapidaja.

„Sellisel kellaajal,” ütles Bäckström. „Ma pakun, et kuningas või peaminister?”

„Parem veel.” Kolleegil oli raske oma vaimustust varjata.

„Ma kuulan.”

„Thomas Eriksson,” ütles korrapidaja.

„Advokaat,” ütles Bäckström, kellel oli raske oma üllatust varjata. Ei või olla, mõtles ta. Liiga hea, et olla tõsi.

„Tema ise. Arvestades teie ühist minevikku, tahtsin ma olla esimene, kes sulle hea uudise teatab. Tehnilisest Niemi helistas ja käskis mul su üles ajada. Nii et südamlikud õnnesoovid, Bäckström. Paljupalju õnne meie kõigi poolt siin jaoskonnas. Lõpuks jäi viimane sõna ikkagi sulle.”

„Ja ta on täiesti kindel, et tegu on mõrvaga? Et see on Eriksson?”

„Sada prossa. Niemi on sada prossa kindel. Ohver, vaeseke, pidavat küll kaunis jube välja nägema, aga tema see on.”

„Eks ma proovin kuidagi leinast üle saada,” ütles Bäckström.

See on minu elu parim päev, mõtles ta lühikest kõnet lõpetades. Ta oli täiesti ärkvel, pea lõikas nagu koorelahutaja ja seesugusest päevast tuli ära kasutada iga silmapilk. Et ükski sekund kaotsi ei läheks.

Kõigepealt pani ta hommikumantli selga, läks tualetti ja tühjendas põie. Selle harjumuse oli ta omandanud varases lapsepõlves, järgides seda edaspidi hoolikalt. Põis tühjaks enne voodisse heitmist ja kohe pärast tõusmist, oli selle järele siis tarvidust või ei ja hoolimata sellest, millele tema eesnäärmevaevustega meessoost tutvusringkond paistis enamiku oma ärkvel oldud ajast pühendavat.

Tõeline survepesur, mõtles Bäckström rahulolevalt, kui ta seal seisis, supersalaami parema käe sõrmede kindlas haardes, ja lausa tundis, kuidas vedeliku tase tema täidlaseks paisunud alakehas langeb. Viimane aeg taastada tasakaal, mõtles ta ja lõpetas paari tugevama salaa