Kaotada pole midagi

Ли Чайлд

Kaks üksildast linna Colorados – Hope ja Despair, üks tähendab lootust ja teine meeleheidet. Nende vahel kaksteist miili tühja teed. Ja Jack Reacher – mees, kes ei tunne hirmu, kellel pole midagi kaotada ja kes kunagi tagasi ei pööra. Tegelikult soovib ta vaid tassi kohvi juua. Ent Reacheri kohvisoovil on saatuslikud tagajärjed. Nii nagu alati, satub Reacher ka selles Lee Childi lummavas põnevikus sõtta endast kaugelt tugevama vastasega, kes ei soovi mitte ainult tema lahkumist, vaid surma. Midagi sellist ei oska juhuslik läbirändaja Reacher oodata. Ent mida ilmsem on linnakeses valitsev vaenulikkus, seda vähem soovib ta oma teekonda jätkata. Vastupidi, asjaolude üha süvenev veidrus tekitab temas veendumuse, et midagi on väga valesti ja et sellele valele tuleb vastu hakata. Tähendagu see kas või ühemehesõda terve linnaga. Kuid ka seekord ei võitle Reacher päris üksi, vaid leiab endale liitlase võluvas ja tarmukas naispolitseinikus. Koos hakatakse saladusi lahendama ja välja selgitama seoseid kauge verise sõja ning keset hiigeltasandikku uneleva väikelinna vahel. Pannes selle käigus tahes-tahtmata mängu oma elu. Kuid kõik märgid näitavad, et mäng on seda panust väärt.

Lee Child

Kaotada pole midagi

Rae Helmsworthile ja Janine Wilsonile.

Nad teavad, miks.

ГњKS

Päike ei paistnud kaugeltki nii palavalt, nagu ta seda mõnikord oli tunda saanud, aga siiski küllalt palavalt, et ta oleks uimane ja sassis. Ta oli väga nõrk. Ta ei olnud kolm ööpäeva midagi söönud ega kaks ööpäeva lonksugi vett joonud.

Mitte nГµrk. Ta oli suremas ja teadis seda.

Silme ette kerkivail piltidel kippus kõik minema kanduma. Jõevool sikutas aerupaati, mis pingutas kõdunenud köit, tiris, venitas ja tõmbas ennast lõpuks lahti. Tema vaatas seda kõike otsekui väike poiss, kes paadipõhjas istub ja vahib pärani silmi abitult kaugenevat kallast ning paadisilda.

Või kergelt tuules õõtsuv tsepeliin, mis masti küljest kuidagi lahti pääseb ja aeglaselt üles ning eemale kandub, gondlist vaatab aga poisike alla maa peale, kuis pisikesed kogud talle järele vahivad ja kätega vehivad, näod murelikult üles pööratud.

Siis need pildid haihtusid, sest korraga tundusid sõnad piltidest tähtsamad, mis oli absurdne, sest ta polnud varem kunagi sõnade vastu huvi tundnud. Kuid ta tahtis enne surma teada saada, millised sõnad on tema sõnad. Millised neist käisid tema kohta? Kas oli ta mees või poiss? Mõlemat moodi oli teda nimetatud. Ole mees, oli mõni talle öelnud. Poiss ei ole süüdi, kinnitasid teised. Ta oli piisavalt vana, et hääletada, tappa ja surra, mis tegi temast mehe. Ta oli liiga noor, et juua, isegi õlut, mis tegi temast poisi. Oli ta vapper, oli ta arg? Teda oli nimetatud mõlemat moodi. Tema kohta oli öeldud „rahutu”, „segaduses”, „tasakaalutu”, „pettekujutelmadest vaevatud”, „traumaatiline” ja „hingedelt maas”, millest kõigest ta sai aru ja oli öelduga nõus, välja arvatud „hingedelt maas”. Kas ta pidi siis olema hingedel? Nagu uks? Võib-olla inimesed olidki uksed. Võib-olla käisid asjad neist läbi. Võib-olla nad paukusid tuule käes. Ta juurdles küsimuse üle pikalt ja lõi siis nördinult rusikaga õhku. Ta oli nagu narkotsijanus teismeline.

Mis oligi täpselt see, mis ta pooleteise aasta eest oli olnud.

Ta langes põlvili. Liiv oli vaid poolenisti nii kuum, kui see tema teada olema pidanuks, aga piisavalt, et tema külmatunnet leevendada. Ta langes kõhuli maha – kurnatuna, viimne jõuraas ära kulutatud. Ta teadis kindlalt, nii kindlalt kui üldse midagi teada võis, et kui ta nüüd silmad sulgeb, siis ei ava ta neid enam iial.

Kuid ta oli väga väsinud.

Nii kohutavalt, kohutavalt väsinud.

Rohkem kui poiss vГµi mees kunagi varem.

Ta sulges silmad.

KAKS

Eraldusjoon Hope’i ja Despairi vahel[1 - Hope – lootus, despair – meeleheide (ingl k).] oli täpselt selline: joon teel kohas, kus ühe linna asfalt l