Punased luud

Ann Cleeves

Kui ühel Shetlandi väikesaarel vana naine pealtnäha traagilise õnnetuse käigus maha lastakse, kutsutakse mõistatust lahendama detektiiv Jimmy Perez. Aher maastik ja mere lagedus on sünnitanud saarel karme ja salalikke inimesi. Saareelanikke uurides ja küsitledes leiab Jimmy kaks perekonda, keda on mitme põlvkonna vältel ajendanud tegutsema kadedus, ahnus ja kibestumus. Järgneb veel üks mõrv ning sel ajal, kui kevadeilm saare klaustrofoobiat tekitavasse uttu mähib, peab Jimmy vanu saladusi üles kaevama, et mõrvar taas ei ründaks. „Punased luud” on Ann Cleevesi Shetlandi sarja kolmas raamat. Kirjastuselt Varrak on samas sarjas ilmunud raamatud „Ronkmust” (2016, tlk Karin Suursalu) ja „Valged ööd” (2017, tlk Anne Kahk). BBC1 on Shetlandi sarjast teinud ka filmi, peaosas Douglas Henshall.

Ann Cleeves

Punased luud

Tänuavaldused

Whalsay on päris saar ja üks sõbralikumaid paiku, mida ma tean. Aga seal pole Lindby-nimelist asulat ning kõik seal kirjeldatud inimesed ja kohad – kaasa arvatud kämpinguonn, kus elavad tudengid – on välja mõeldud. Symbister on olemas – seal randub praam –, kuid seal ei ole Pier House’i hotelli.

Seda raamatut aitasid kirjutada paljud inimesed, kuid kollektiivsest asjatundlikkusest hoolimata leidub selles ilmselt vigu – need kõik on minu tehtud. Arheoloogianõuannete eest olen tänulik Anna Williamsile ja Helen Savage’ile ning Shetlandi väljakaevamiste kohta jagatud selgituste ja tõeliste punaste luude näitamise eest Cathy Battile ja tema Bradfordi ülikooli kolleegidele. Val Turner abistas mind selle käsikirja lugemise ja kriminaalmenetluse üksikasjade parandamisega ning lubas mul tema nime kasutada.

Norra vastupanuliikumisest ja sündmustest, mis toimusid teise maailmasõja ajal Lunnas, sain teada David Howarthi suurepärasest raamatust „The Shetland Bus”. Kuna seal on kirjeldatud väikeste laevade ehitamist Norra siseveekogude tarvis, saan vaid oletada, et see võis toimuda Whalsayl.

Helen Pepper jagas taas nõuandeid kuriteopaiga uurimise asjus. Sarah Clarke varustas infoga raske sünnituse võimalike tüsistuste kohta. Bob Gunn rääkis mulle küülikutest ja haavlipüssidest. Ingrid Eunson, Ann Prios ja Sue Beardshall ajasid minuga juttu, jagasid veini ja mõtisklesid saarte elu-olu üle.

Tänan meie Whalsay-sõpru Angela ja John Lowrie Irvine’i külalislahkuse ja kuduvate naiste foto jagamise eest ning Paula ja Jon Dunni meile suurepärase eluaseme leidmise eest. Iseäranis tänulik olen Whalsay lugemisringile aususe, soojuse ja mu kirjanikukarjääri ühe kõige lummavama õhtu eest.

Visit Shetlandi meeskond ja Shetland Artsi ametnikud olid taas toeks ja pakkusid lahkelt abi. Ka kõigi Shetlandi raamatukogu inimestega on alati rõõm koos töötada.

Lõpetuseks suur tänu Sara Mengucile, Moses Cardonale ja Julie Crispile nende panuse eest raamatu valmimisse! Julie on iga kirjaniku unistuste toimetaja.

Esimene peatГјkk

Anna tegi silmad lahti ning nägi verest viirulist ja läikivat kätepaari. Nägu polnud näha. Kõrvus kajas läbilõikav kisa. Alguses arvas Anna, et ta on Utras ning Ronald aitab Josephil jälle siga tappa. See oleks selgitanud verd, punaseid käsi ja kohutavat kiledat häält. Siis taipas ta, et tema ise kisendab.

Keegi asetas kuiva käe tema laubale ja pomises sõnu, millest ta aru ei saanud. Ta nähvas mehele vastuseks mingi rõveduse.

Valu ei läinud üle.

Selline tunne on surres.

Küllap rohu mõju hakkas lõppema, sest kui Anna jälle eredasse kunstlikku valgusse silmad avas, tabas teda selgusehoog.

Ei, selline tunne on sГјnnitades.

„Kus mu laps on?” Ta kuulis oma sõnu, mis olid petidiini tõttu veidi pudised.

„Tal oli hingamisega raskusi. Me andsime talle äsja natuke hapnikku. Tal pole viga midagi.” Naisterahva hääl. Shetlandlanna, veidi üleolev, kuid veenev, ja see oli kõige tähtsam.

Kaugemal naeratas kohmetult mees, kelle kГјГјnarnukil oli verd.

„Andke andeks,” ütles ta. „Platsenta peetus. Parem oli see siinsamas välja võtta kui teid o