Parvlaev Estonia. Rootsi riigi hukk

Stefan Torssell

Reisiparvlaev Estonia väljus Tallinna sadamast 27. septembril 1994, pardal 989 inimest. Peatekil asus sõjaline veos, mis pidi läbi Rootsi minema teise riiki. Estonia uppus öösel tugevas tuules, mis polnud aga veel kasvanud tormiks. Uppumise kulg oli dramaatiline. Laevad ei upu sellepärast, et puhub tugev tuul või et pardal on sõjaline veos. Kõik meremehed on merel näinud tugevaimaidki tuuli ja sõjalisi veoseid veavad paljud kaubalaevad. Kuid Estonia oli reisilaev ja see suunas kogu vastutuse otse valitsusele. Samal ööl alustati projekti, et peita nii laeva vrakk kui ka tõde. See ei õnnestunud. Tõde Estonia kohta on kirjas selles raamatus. Stefan Torssell läks merele juba 15-aastaselt. Tal on akadeemiline mereharidus ja laevakapteni haridus. Rootsi laevandusameti büroojuhatajana puutus ta kokku paljude hukkunute sugulastega, kes jutustasid oma loo. Seejärel algas aastaid kestnud uurimistöö. Selles raamatus kirjeldatakse iseäralikku laevahukku ja seda, kuidas 852 inimese surm kinni mätsiti. Estonia hukku ei ole mitte kunagi juriidiliselt analüüsitud. See on Stefan Torsselli kolmas raamat. Ta ise ütleb, et see on tema tähtsaim teos.

Stefan Torssell

Parvlaev Estonia: Rootsi riigi hukk

Kogu ajalugu on lugu inimestest

Mia mälestuseks,

kellega ma ei ole kunagi kohtunud, kuid kes on pärast ootamatut telefonikõnet avaldanud minu elule otsustavat mõju.

Ühel päeval küsis käsikeskjaama operaator, kas ma võtan vastu kõne. Helistaja oli mees, kes otsis vastust tervele hulgale küsimustele. Võtsin kõne vastu, kuid ei saanud selgust, mida ta õieti soovis. Küsimused olid liiga keerulised, et vastata neile vaid paari lausega.

„Sa ei pea mulle rääkima, mis on su tegelik eesmärk, aga kui ütled, miks sa helistad, võin su ehk juhatada õigesse instantsi, kus vastatakse kõigile sinu küsimustele,” andsin nõu.

Mees kГµhkles mГµne sekundi.

„Minu tütar hukkus Estonial,” teatas ta.

В В В В В© Stefan Torssell 2016

EessГµna

Tõstetud vöörivisiiriga parvlaev Estonia kai ääres. Pardalesõiduramp on langetatud kaile

Kogenematu nooremmadrusena seisin ma ro-ro-kaubalaeva autoteki vööris. Olin kaheksateistkümneaastane. Laev seisis kai ääres. Pardalesõiduramp minu selja taga oli suletud. Mäletan veel praegugi, kuidas tüürimees juhtpaneelilt vöörivisiiri sulges, samal ajal mulle uut tehnikat selgitades. Minu pea kohal olid süüdatud tugevad päevavalguslambid. Visiir langes ülevalt alla nagu ekskavaatori kopp. Päikesevalgus kadus. Oli tunne, nagu oleksin sattunud koopasse. Vöörivisiir surus kummitihendi tugevalt vastu laeva. Hästi õlitatud hüdrokolbide paar lukustus valju kolksatusega ettenähtud asendis. Oli tunda diislikütuse, määrdeõli ja autode heitgaaside lõhna. Aga mul polnud aimu, et vöörivisiiri riivid puudusid. Teie, lugejad, tahate võib-olla küsida, mispärast on just minul selle loo kohta nii põhjalikud teadmised. Ma tunnen keskkonda ja inimesi ning mäletan meeleolupilte.

Noores eas jalutasin kord ühel hilisõhtul koos Peter Nobeliga läbi Uppsala. Hiljem andis Rootsi valitsus talle ülesande tegelda Estonia huku järgsete kindlustusküsimustega. Ka Karin Söderiga tutvusin juhtumisi umbes samal ajal. Ta hakkas juhatama eetikanõukogu, mille ülesanne oli lahendada Estonia hukkumisega seotud eetilisi probleeme. Ma ei suuda senini mõista, kuidas võis selline väliselt üdini hea inimene nagu tema oma passiivsusega teistele nii palju kahju teha. Anders Lindströmiga tutvusin kaua enne seda, kui temast sai laevandusameti peadirektor.

Ro-ro-parvlaev Zenobia uppus aastal 1981. Laevahukukomisjoni esimees ja sekretär olid minu õpetajad. Minu õpetaja oli olnud ka Hans Rosengren, kellest sai hiljem Estonia laevahukukomisjoni liige.

Olen tüürimehena seilanud ro-ro-laevadega Põhja-Atlandil. Pingutasime tugevate vandikruvidega ahtrirambi kette, et vesi ei tungiks autotekile. Telegrafistil olid unehäired. Ta veetis öid minu juures sillal ja puistas südant. Ta loobus sellest tööst.

1990.