SГµda ja rahu. I ja II

Lev Tolstoi

Maailmakirjanduse olulisimate teoste hulka kuuluvas romaanis kujutab Lev Tolstoi (1828–1910) vene ühiskonda 1805. ja 1812. aastate vahelisel, Napoleoni sõdade aegsel perioodil. Romaani keskmes on kolme perekonna – Bolkonskite, Bezuhhovite ja Rostovite – saatus. Romaan algab veidi enne Napoleoni sõjakäiku Venemaale, ajal, mil Venemaa aadel naudib oma kuldajastut, ja lõppeb 1812. aastal, kui Vene vägedel õnnestub prantslased Borodino all lõplikult tagasi lüüa. Oma sotsiaalse tausta ja maailmavaadete poolest on „Sõja ja rahu“ tegelaskond väga mitmkesine, ulatudes lihtsõdurist keisrini välja. Sõjakeeristes, kus ristuvad erinevate ühiskonnakihtide püüdlused, saab ilmseks, kuivõrd hägus on piir ajaloo ja üksikisiku elu vahel. Ajaloosündmused mõjutavad nii või teisiti tegelaste isiklikku elu, ent ka ajaloosündmused ise võtavad kuju loendamatute isiklike sündmuste kaudu.

Lev Tolstoi

SГµda ja rahu. I ja II

I

ESIMENE JAGU

I

„Eh bien, mon prince. Gênes et Lucques ne sont plus que des apanages, des teenismõisad, de la famille Buonaparte. Non, je vous préviens que si vous ne me dites pas que nous avons la guerre, si vous vous permettez encore de pallier toutes les infamies, toutes les atrocités de cet Antichrist (ma parole, j’y crois) – je ne vous connais plus, vous n’êtes plus mon ami, vous n’êtes plus minu truu ori, comme vous dites.[1 - Nii, vürst, Genua ja Lucca on siis Buonaparte perekonna teenismõisad. Jaa, ma hoiatan teid: kui te ei tunnista mulle, et meil käib sõda, kui te veel lubate endale kaitsta kõiki selle Antikristuse jõledusi, kõiki tema hirmsaid tegusid (jah, ma usun, et ta on Antikristus), siis ei tunne ma teid enam, siis ei ole teie enam mu sõber, ei ole enam minu truu ori, nagu te ikka ütlete.] Nii, tere, tere. Je vois que je vous fais peur[2 - Ma näen, et ajan teile hirmu peale.] , võtke istet ja rääkige.” [3 - Käesolevas väljaandes on prantsuskeelsete tekstilõikude vahenduse aluseks L. Tolstoi enda venekeelsed variandid vastavalt redigeerimiseks kasutatud originaalile (välja arvatud eri märkusega varustatud viited).]

Niisuguse jutuga võttis tuntud Anna Pavlovna Scherer, keisrinna Maria Feodorovna õuedaam ja lähikondlane, 1805. aasta juulis vastu kõrge aukandja vürst Vassili, kes oli esimesena saabunud tema suareele. Anna Pavlovna oli juba mitu päeva köhinud, tal oli gripp, nagu ta ütles („gripp” oli tol ajal uus sõna, mida tarvitasid ainult vähesed isikud). Kõikides kutsetes, mis olid hommikul esindusteenriga laiali saadetud, oli kirjutatud ilma vahet tegemata:

„Si vous n’avez rien de mieux à faire, Monsieur le comte (või mon prince), et si la perspective de passer la soirée chez une pauvre malade ne vous effraye pas trop, je serai charmée de vous voir chez moi entre 7 et 10 heures. Annette Scherer.[4 - Kui Teil, krahv (või vürst), ei ole ees midagi paremat ja kui väljavaade veeta õhtu vaese haige juures Teid üleliiga ei kohuta, oleksin ma väga rõõmus, kui näeksin Teid täna kella seitsme ja kümne vahel enese juures, Annette Scherer.] ”

„Dieu, quelle virulente sortie! [5 - Issand kui äge rünnak!] ” kostis vürst, kes, õukondlase paraadmunder seljas, põlvsukad ja kingad jalas, aumärgid rinnas ning lame nägu säravlahe, sisse astus, niisugusest tervitusest põrmugi kohmetumata.

Vürst rääkis seda valitud prantsuse keelt, mida mitte ainult ei rääkinud, vaid milles isegi mõtlesid meie vanaisad, seejuures niisuguse vaikse soosiva intonatsiooniga, mis on iseloomulik seltskonnas ja õukonnas vanaks saanud tähtsatele meestele. Ta astus Anna Pavlovna juurde, suudles tema kätt, langetades tema ette oma lõhnastatud ning hiilgava peapaljaku, ja võttis rahumeeli diivanil istet.

„Avant tout dites moi, comment vous allez, chère amie? [6 - Ütelge kõigepealt, kulla sõber, kuidas on teie tervis?] Rahustage mind,” ütles ta üha muutumatu häälega, toonil, millest peale viisakuse ja osavõtu kumas läbi ka ükskõiksust või koguni pilget.

„Kuidas