Pikk utoopia

Терри Пратчетт

Stephen Baxter

Pärast Sammupäeva ja katastroofilist Yellowstone’i purset levivad inimesed aina kaugemale Pikkmaale. Kaugele Pikkmaale jõuab ka Lobsang, tiibeti mootorrattaparandaja peaaegu kõikvõimas uuskehastus, kes on võtnud nõuks jumalasarnaselt positsioonilt tagasi tõmbuda ja vaikselt talu pidama hakata. See plaan pööratakse aga pea peale, kui selgub, et nagu juhuslikult on just selles maailmas midagi väga viltu. Selle olukorra lahendamiseks ei piisa Lobsangi enda jõust, vaja on kutsuda appi superastuja Joshua Valienté, uus inimliik Järgmised ja Lobsangile ainuomaselt ka… Lobsang ise. Kaalul on Pikkmaa ja terve inimkonna säilimine, kõik peavad tegema, mida suudavad, ja paistab, et keegi peab tooma ülima ohvri…

Terry Pratchett, Stephen Baxter

Pikk utoopia

Lynile ja Rhiannale, nagu alati

T. P

Sandrale

S. B

1

2052.В aasta veebruaris kaugel Pikkmaal:

Ühes teises maailmas, teise taeva all – lausa teises universumis, mille kaugust Null-Maast, inimkonna Maast, võis sellest hoolimata mõõta igapäevaste inimsammudega – lebas Joshua Valienté oma lõkke kõrval. Jahtipidavad olendid mörisesid ja nohisesid orupõhjas. Öö oli lillakas-sametine, kihav putukatest ning torkiv nähtamatutest kirpudest ja pisisääskedest, kes ründasid surmapõlgavalt iga paljast tolli Joshua nahast.

Joshua oli olnud siin juba kaks nädalat ja talle polnud tuttav mitte ainumaski neist olenditest, kes siin maailmas temaga koos elasid. Tegelikult ei teadnud ta täpselt isegi seda, kus ta on, ei geograafiliselt ega Pikkmaa mõistes: ta ei olnud viitsinud Maid, millest läbi astus, loendada. Kui sa oled üksinda hingamisretkel, ei ole täpne koht otseselt asja mõte. Oli selge, et isegi pärast kolmekümmet aastat rändamist Pikkmaal ei olnud selle imed ammendunud.

Ja see pani mГµtlema. Sel aastal pidi Joshua saama viiekГјmneaastaseks. Sellised numbrid teevad inimese mГµtlikuks.

„Miks see kõik nii imelik pidi olema?” Ta ütles seda valjusti. Ta oli planeedil ainus inimene, nii et miks pagana pärast poleks ta pidanud valjusti rääkima? „Kõik need paralleelmaailmad ja muu selline värk. Milleks seda kõike vaja on? Ja miks see pidi just minuga juhtuma?”

Ja miks tal hakkas jälle peavalu tekkima?

Juhtumisi olid vastused mõnele neist küsimustest täiesti olemas, need peitusid Pikkmaa kummalises kõrvalmaailmade-geograafias ja olid maetud sügavale Joshua enda minevikku. Üks, osaline vastus Pikkmaa tõelise loomuse kohta oli hakanud kooruma juba 2036. aasta juulis, Kõrg-Megerites:

Kogu selle aja, mil nad olid elanud selles majas New Springfieldis – ja seda oli tegelikult olnud ainult mõni aasta –, oli Cassie Poulson üritanud kõigest hingest unustada, mille ta oli leidnud, kui 36. aasta suvel maja taga keldrit kaevas.

Kõigest aasta enne seda, kui Cassie sellesse uude maailma saabus, ei teadnud ta eriti, mida sellest arvata. Ta ei kahelnud oma suutlikkuses siin, Pikkmaa peaaegu täielikult läbiuurimata kõnnumaal kodu luua ja perekonda kasvatada. Ta ei kahelnud ka oma suhtes Jebiga, sest see oli tugev ja sirge nagu raudnaelad, mida mees juba oma sepikojas tagus. Ta ei kahelnud ka nendes inimestes, kes olid koos nendega tulnud nii kaugele, sooritanud kangelasliku retke rohkem kui miljoni sammu kaugusele Nullist, otsides uut kodu maailmade müriaadist, mille Joshua Valienté kõigest mõne aasta tagune avastusretk esimese Pikkmaa õhulaevaga oli inimestele avanud.

Ei, Cassiel oli raske mõista maailma ennast, vähemalt algul. Maa Lääs 1217 756 koosnes põlismetsast. Ainult põlismetsast. See kõik oli täiesti võõras tüdrukule, kes oli suurema osa oma elust kasvanud Miami Lääs Neljal – tollal oli see olnud põhimõtteliselt kõigest väike eeslinn Nullil asuvale emalinnale.

Aga esimese aasta kulgedes läks asi paremaks. Cassie avastas oma heameeleks, et siin ei ole tegelikke aastaaegu, polnud suvesid, mis muutsid Miami Lääs Nelja raevukalt lõõskavaks praeahjuks,