Meremaa triloogia I

Ursula K. Le Guin

Ursula Le Guini praeguseks juba klassikaks saanud triloogia, mis on sobiv ja väga soovitav lugemiseks igas vanuses inimestele. Tegelikult on kõigi kolme raamatu puhul tegemist täiskasvanuks saamise looga ning esimeses raamatus toimub osa tegevust ka võlurite koolis, mis oli olemas juba ammu enne Sigatüüka kooli sündi. Esimeses raamatus jõuabki suurte võlurieeldustega poiss Ged võlurite kooli ning esimesed ja väga ohtlikud vaenlased, kellega tal tuleb võidelda, on tema enda uhkus, edevus ja kõrkus. Alles nendest võitu saanuna ja alandlikkust õppinuna võib ta seista vastamisi pimedusega. Teise raamatu kangelanna Tenar on aga elanud suurema osa oma elust just nimelt pimeduses Atuani haudade preestrinnana ning kui nendesse haudadesse satub juba kuulus võlur Ged, tuleb tüdrukul valida pimeduse ja valguse vahel. Kolmandas raamatus asub Ged teele, et tuua maailma tagasi surm ja koos sellega ka elu. Tema kaaslaseks on prints Arren ning jällegi pole nende teekond kerge.Le Guini targad ja ilusad raamatud on mitmekihilised ja poeetilised ning neist leiab midagi uut ka mitmendat korda lugedes.

Le Guin Ursula K.

Meremaa

MEREMAA VГ•LUR

Minu vendadele Cliftonile, Tedile ja Karlile

Гњksnes vaikuses sГµna,

Гјksnes pimeduses valgus,

Гјksnes suremises elu:

hauka sähvatav sööst

tГјhjas taevas.

    „ÉA LOOMISLUGU”

1.В SГµdalased udus

Gonti saar, üksik mägi, mille tipp sirutub miili kõrgusele tormidest räsitud Kirdemere kohal, on kuulus oma võlurite poolest. Saare sügavate orgude asulatest ja hämarate kitsaste lahtede sadamatest on läinud nii mõnigi gontlane võlurina või maagina linnadesse Saarestikuisandate teenistusse või otsinud end oma võlukunstiga elatades seiklusi tervel Meremaal saarelt saarele rännates.

Räägitakse, et suurim võlur, kuid kindlasti suurim rännumees oli Raudkulli-nimeline mees, kellest sai omal ajal nii Loheisand kui ka Arhimaag. Tema elukäiku on kirjeldatud „Gedi laulus” ja paljudes teistes lauludes, kuid see lugu räägib ajast enne tema kuulsaks saamist, enne laulude loomist.

Ta sündis üksildases Kümne Lepa külas, mis asus kõrgel mäeküljel Põhjaoru suudmes. Külast allpool kulgevad karjamaad ja põllud astangutena mere poole ning Ari jõe käärudes leidub teisigi asulaid, kuid külast kõrgemal tõusevad kiviste ja lumiste kõrguste poole üksnes metsaga kaetud mäeharjad.

Nime Duny, mida ta kandis lapsepõlves, oli andnud talle ema ning see nimi ja elu olidki ainsad, mida ema talle anda sai, sest ta suri enne, kui poiss oli aastaseks saanud. Poisi isa, küla pronksisepp, oli morn ja sõnaaher mees ning et Duny kuus venda olid temast palju vanemad ning läksid üksteise järel kes põldu harima, kes merd sõitma, kes teistesse Põhjaoru linnadesse sepatööd tegema, siis polnud kedagi, kes lapse helluse ja armastusega üles oleks kasvatanud.

Poiss kasvas omapead ja jõudsalt nagu umbrohi, ta oli pikk, väle, sõnakas, uhke ja kärsitu. Koos teiste külalastega karjatas ta jõelähtme järskudel niitudel kitsi ning kui tal oli juba küllalt jõudu, et lõõtsa lahti tõmmata ja kinni suruda, pani isa ta sepapoisina tööle, palgaks ohtrad vopsud ja võmmud.

Dunyst ei olnud siiski õiget töötegijat. Ta oli alalõpmata kuhugi kadunud, kord hulkus ta sügaval metsas, kord ujus Ari jões, mis oli külm ja kiire vooluga nagu kõik Gonti jõed, kord ronis ta mööda kaljusid ja järske nõlvakuid kõrgele metsa kohale, kust paistis meri, see laiuv Põhjaookean, milles Perregalist kaugemal enam ühtki saart ei leidu.

Külas elas ka poisi surnud ema õde. Ta oli teinud lapse heaks kõik mis vaja, kui see alles väike oli, aga tal oli endalgi palju tegemist, ning kui poiss juba vähegi ise toime tuli, ei pööranud tädi talle enam tähelepanu. Ühel päeval aga, kui poiss oli seitsmeaastane, aga ei olnud veel mingit õpetust saanud ega teadnud midagi maailmas leiduvatest oskustest ja vägedest, kuulis ta, kuidas tädi hüüdis mingeid sõnu kitsele, kes oli hüti õlgkatusele karanud ega tulnud sea