Kus on kurja kodu

Robert Galbraith

Kui Robin Ellacott avab talle saadetud salapärase paki ja avastab sellest oma õuduseks mahalõigatud naisejala, siis pole tema boss, eradetektiiv Cormoran Strike kuigivõrd üllatunud, küll aga väga murelik. Strike’ile tuleb minevikust meelde neli inimest, kes võiksid süüdlastena kõne alla tulla – ja Strike teab, et igaüks neist on võimeline panema toime kirjeldamatult võikaid kuritegusid. Kuna politsei pöörab tähelepanu ainult ühele kahtlusalusele, kes aga Strike’i arvates ei saaks kuidagi olla see õige, võtavad tema ja Robin juhtumi lahendamise enda peale ja tungivad ülejäänud kolme mehe kuritegeliku maailma varjatud koleduste keskele. Ent aset leiavad juba järgmised roimad ja aeg loo lahendamiseks hakkab otsa saama … „Kus on kurja kodu” on kuratlikult nutikas mõrvamüsteerium, mis lugejat korduvalt üllatab. Samas on see ka inimlikult haarav lugu, mis paneb kaasa elama kahele sümpaatsele peategelasele, kel tuleb nii era- kui tööelus suuri otsuseid langetada. Robert Galbraith on Harry Potteri lugude sarja autori J. K. Rowlingu pseudonüüm. „Kus on kurja kodu” on tema kolmas Cormoran Strike’ist kõnelev krimiromaan. Esimene romaan „Käo kukkumine” ilmus Varrakus 2014. aastal, teine osa „Siidiuss” 2015. aastal.

Robert Galbraith

Kus on kurja kodu

SГ©an ja Matthew Harrisele

Tehke selle pühendusega, mida ise tahate, ainult ärge … mitte mingil juhul ärge kirjutage seda endale otsaette.

I choose to steal what you choose to show

And you know I will not apologize –

You’re mine for the taking.

I’m making a career of evil…[1 - Võin pihta panna selle, mida sina võid mulle näidata, ega mõtlegi vabandust paluda, nagu sa hästi tead – sa oled minu, kui ma vaid tahan. Kurjus on mu kutsumus…]

    Blue Öyster Cult, „Career of evil ”,

В В В В SГ•NAD PATTI SMITH

1

2011

This Ain’t the Summer of Love[2 - See pole mingi armastuse suvi.]

Tal polnud õnnestunud naise verd endalt täielikult maha pesta. Vasaku käe keskmise sõrme küüne alla oli jäänud tume sulgu meenutav viirg. Ta asus seda välja urgitsema, kuigi talle päris meeldis seda vaadata – see meenutas talle eelmise päeva naudingut. Kulutanud minuti tulutule kraapimisele, pistis ta verise küüne suhu ja imes. Metalne mekk tõi uuesti meelde põrandaplaatidele paiskunud võimsa joa, selle lõhna ja kuidas see oli katnud seinad pritsmetega, leotanud läbi ta teksased ja muutnud virsikuvärvi vannilinad – kohevad, kuivad ja korralikult kokku pandud – ainsa hetkega verest läbi imbunud kaltsudeks.

Värvid paistsid täna hommikul kirkamad, maailm näis meeldivam paik. Ta meel oli tüün ja ülev, justkui ta oleks selle naise endasse imenud, justkui see elu oleks tema sisse üle kandunud. Nad kõik saavad sinu omaks, kui sa oled nad ära tapnud – ja palju täielikumalt, kui seks oleks seda kunagi võimaldanud. Juba teadmine, mismoodi naine oma suremise hetkel välja näeb, oli sügavam intiimsusest, mida kaks elavat keha oleksid saanud kogeda.

Ta mõtles erutusvärinaga, et mitte keegi ei tea, mida ta tegi, ega ka seda, mida ta kavatseb järgmiseks teha. Ta lutsutas keskmist sõrme, rõõmus ja rahul, toetumas vastu sooja seina aprillikuu kahkjas päikesepaistes, pilk naelutatud majale teisel pool teed.

See polnud üldse mingi uhke maja. Tavaline. Tõsi küll, elamiseks meeldivam kui kitsuke korter, kus teda ootasid mustad prügikotid verest kõvaks kuivanud riietega, mis tuli ära põletada, ja läikivad, hoolikalt puhtaks pestud noad, peidus köögi valamu all toru kõveruse taga.

Sellel majal seal oli väike eesaed, must võrktara ja muru, mis vajas niitmist. Kaks valget liiga lähestikku asetsevat välisust lasksid arvata, et kolmekorruseline maja on jagatud ülemisteks ja alumisteks korteriteks. Esimesel korrusel elas naisterahvas nimega Robin Ellacott. Ta oli küll võtnud vaevaks piiga õige nimi välja uurida, kuid nimetas teda mõttes ikkagi Sekretäriks