Naised päikesevalguses
Frances Mayes
Ameeriklanna Kit Raine elab Toscanas ja kirjutab biograafiat oma heast sõbrast, vastuolulisest naisest, kes heidab ikka veel Kiti enese elule varju. Tema töö jääb toppama, kui saabuvad kolm naist − Julia, Camille ja Susan −, keda seob hiljuti sõlmitud sõprus. Susan, kolmest naisest kõige hakkajam, on keelitanud sõpruskonna loobuma üksluisest elust USA-s ja üürima Toscanas kauni maja. Hoolimata sellest et võõrast kultuuri ei tunne uustulnukad kuigi hästi, annab äsja tärganud seiklusjanu neile julgust elu nautida. Aga kuidas seda täpsemalt teha? Kiti juhendamisel sukelduvad kolm sõpra Itaalia ellu ja oma ammu unustatud kirgedesse, ja sel kõigel saavad olema üsna ootamatud tagajärjed. Frances Mayes, autor, kelle sulest on ilmunud ülipopulaarne „Toscana päikese all”, kirjutab talle omase soojusega kaunitest paikadest, toidust ja sõprusest. „Naised päikese all” on lugu neljast ameeriklannast, kelle elud saavad ühe erakordse aasta jooksul Itaalias uue suuna.
Originaali tiitel:
Frances Mayes
Women in Sunlight: A Novel of Tuscany
Crown
2018
Toimetanud ja korrektuuri lugenud Leena Tomasberg
Kaane kujundanud Liis Karu
Copyright В© 2018 by Frances Mayes
В© TГµlge eesti keelde. Riina Jesmin, 2018
ISBN 978-9985-3-4457-6
ISBN 978-9985-3-4483-5 (epub)
Kirjastus Varrak
Tallinn, 2018
www.varrak.ee
www.facebook.com/kirjastusvarrak
TrГјkikoda OГњ Greif
Rena Williamsile
Kõnni õhul, hoolimata mõistuse häälest.
SEAMUS HEANEY „KRUUSAKÕNNID”
I
Saabumised
JUHTUMISI OLIN TUNNISTAJAKS kolme ameeriklanna saabumisele. Olin oma aias paar tundi lugenud, mõne märkme kirja pannud ja servadele musti punkte teinud, et hiljem raamatut rikkumata huvitavaid lauseid üles leida. Kella poole viie paiku neil varakult pimenevatel päevadel tekib isu õhtust süüa ning mu mõtted läksid vasikalihakarbonaadidele külmkapis ja orto’s
ikka veel vohava lehtpeedi kimbu lõikamisele. Lehtpeet rosinatega, küüslauk ja apelsinikoor. Tüümian ja petersell tillukestele kartulitele, mille Colin suve lõpul üles võttis. Kuna õhtud hakkasid jahedaks muutuma, panin raamatu käest, haarasin majast puukorvi ja läksin kuuri kaminagrillile oliivipuuoksi tooma.
Veel üks põgenemine. Ma lükkan edasi kirjatööd oma raske iseloomuga ja rangest sõbrannast Margaretist, kelle kirjutisi ma imetlesin. Oh, imetlen endiselt, kuid see näeb pigem nõnda välja, nagu püüaksin hallitanud tikke läita – kirjutamise asemel loen üha tema töid üle. Olen tema „Palazzo del Drago treppe” oma tosin korda lugenud.
Raamat võib olla värav. Iga raamat, mille ma olen kirjutanud, pitseeris kindlalt kinni ühe nautilise kambri (kas sõna „nautiline” on olemas? Tähenduses: miski, mis kuulub laevukese juurde?) ja avas seejärel järgmise elamiskõlbliku ruumi. Varem olid teemad alati mind valinud. Ma järgin rõõmsalt põgusaid kujutisi, mis edasi kihutavad, mõnikord silmist kaovad, ridu, mis teevad tagasipöörde ja murduvad nagu südamelöökide pahupool. Kas pole boustrophedon kirjutamise ürgvorm, mis aimab järele põldu kündva härja pöördeid?
Mõnikord lahvatab kirjatöö põlema nagu pättide süüdatud tulekahju tühjas majas. See juhtub siis, kui ma olen ülevas meeleolus. Kuid seekord valisin teemaks oma sõbranna. Ma tunnen end nagu kolledžis, kui maadlesin uurimistööga „Aja mõiste T. S. Elioti „Neljas kvartetis””. Ma nautisin seda tööd, kuid tundsin oma piiratuse pärast pidevalt piinlikkust.
Mu tähelepanu hajub kergesti. Nood närtsinud õunad kolmandal terrassil, mis ripuvad ikka veel kuldsena nagu müüdis kolmest graatsiast, ahvatlevad mind galette’i
tegema. Fitzy siidine karv on pulstis ja teda tuleks harjata. Mu enda juuksed on samuti sassis. Mulle meeldiks kutsuda mõni sõber seente ja vorstiga polenta’t
sööma, nüüd, kus iga tamme all tärkavad funghi porcini
. Mu mГµte hГјpleb lГµputute vГµimaluste lainetel.
Kui kohusetunne sind taga nuudib, lased end kergesti eksitada.
Puuriidast kuivi oksi korjates vaatasin