Norra mets
Haruki Murakami
Haruki Murakami ühe tuntuima teose pealkiri „Norra mets” on pärit biitlite laulust, mille kuulmine toob raamatu minategelasele Watanabele meelde tema esimese armastatu Naoko, tema parima sõbra kallima. Watanabe kandub mõtetes tagasi kahekümne aasta tagusesse aega, mil ta oli üliõpilane Tokyos. Murakami on suurepärane õhustiku looja, tema kummalised tegelaskujud saavad sümboolse tähenduse, pannes lugeja samal ajal neile sügavalt kaasa elama. 1949. aastal sündinud Haruki Murakami teosed on muutunud maailmas üsna eripäraseks kirjandusnähtuseks. Kõik tema raamatud tõlgitakse kohe pärast ilmumist suurematesse keeltesse ning neid müüakse hämmastavates tiraažides. 372 lk
Haruki Murakami
Norra mets
Paljude pidupäevade mälestuseks
Esimene peatГјkk
Olin toona kolmekümne seitsme aastane ja istusin Boeing 747 istmel. Suur lennuk oli enesele läbi paksu vihmapilve teed tehes laskumas ja hakkas kohe-kohe Hamburgi lennuväljale maanduma. Novembrikuine jäine vihm värvis maapinna mustaks ning vihmakeepides maandumisteenistuse töölised, lameda lennujaamahoone kohal lehviv lipp, BMW hiiglaslik reklaamtahvel ja iga viimne kui muu asi paistis ses vihmas kui Flandria koolkonna tuhmhäguste piltide taustamaastik. Oi jah, jälle Saksamaa, mõtlesin ma.
Kui lennuk maapinnale jõudis ja suitsetamist keelav märk kustus, hakkas laealustest valjuhäälditest vaikselt voogama taustamuusika. Kõlas biitlite „Norra mets” mingi sümfooniaorkestri nõretavmagusas esituses. Ja meloodia, mida mängiti, tegi mind ärevaks nagu alati. Ei, seda ei saanud varasemaga võrraldagi, see raputas mind rängemalt kui tavaliselt.
Et mu pea kurbusest ei lõhkeks, kummardusin ette, katsin näo kätega ja jäin nii liikumatult istuma. Veidi aja pärast tuli mu juurde sakslannast stjuardess ja küsis inglise keeles, kas mul on paha. Pole häda midagi, ainult pea käib natuke ringi, muud midagi, vastasin mina.
„Kas tõesti on kõik korras?”
„Tõesti, kõik on korras, aitäh,” ütlesin ma. Stjuardess naeratas ja läks eemale, lugu vahetus ja mängima hakkas Billy Joel. Tõstsin pea, silmitsesin Põhjamere kohal taevas purjetavat tumedat pilve ja mõtlesin kõigist neist paljudest asjadest, mille oma senise elu jooksul kaotanud olin. Kaotatud ajast, surnud või lahkunud inimestest, mõtetest, mis enam kunagi tagasi ei tule.
Seni, kuni lennuk lõplikult peatus, kuni inimesed harutasid turvavööd lahti ja hakkasid pagasiriiulitelt küll kotte, küll pintsakuid alla võtma, olin mina aina tolle heinamaa keskel. Tõmbasin sõõrmeisse rohu lõhna, tundsin tuult oma nahal, kuulasin lindude laulu. Oli 1969. aasta sügis ja mina olin kohe kahekümneseks saamas.
Tuli seesama stjuardess, kes ennegi, vГµttis mu kГµrvale istet ja kГјsis, et kas nГјГјd on juba parem.
„Kõik on korras, aitäh. Tundsin end lihtsalt pisut üksildasena,” vastasin mina ja naeratasin.
„Mina tunnen end ka vahel nii, täpselt sama asi. Ma mõistan küll.” Nii ütles ta, noogutas kergelt pead, tõusis siis püsti ja pööras oma ülikauni naerunäo minu poole. „Soovin teile kena reisi. Auf Wiedersehen!”
„Auf Wiedersehen!” ütlesin mina.
Isegi nüüd, mil sellest on möödunud kaheksateist aastat, suudan ma seda heinamaapilti endale selgesti ette kujutada. Mäenõlvakud, mille suvise tolmu oli mitmepäevane õrn vihm viimseni ära pesnud, olid tulvil sügavat pehmet rohelust, oktoobrikuine tuul kõigutas pamparohu päid sinna-tänna, peenikesed pilveribad olid jäätunud näivasse taevalakke justkui kõvasti kinni kleebitud. Taevas oli kõrgel, nõnda et kui seda üksisilmi vaadata, võisid silmad valusaks jääda. Tuul pühkis üle heinamaa, sasis õrnalt tema juukseid ja kadus segametsatukka. Lehed puudelatvades sahisesid, kusagilt kaugelt kostis koera haukumist. See oli vaikne kähisev hääl, mis kostnuks nagu teise ilma sissekäigu juurest. Peale selle ei olnud ühtegi heli kuulda. Mitte ükski hääl ei küündinud meie kõrva. Meie tee ei ristunud kellegagi. Ainus, mida me nägime, olid kaks punast l