Surnud enne surma
Deon Meyer
Kaplinnas on keegi valinud mõrvarelvaks iseäraliku
sajandivanuse Saksa sõjaväepüstoli, mille igivanad kuulid lömastavad liha ja
luid. Tapetuna leitakse kolm meest, kellel pole üksteisega pealtnäha midagi
ühist, ja jõhkrate mõrvade jätkuv ahel viib kogu linna kabuhirmu äärele.
Lisaks on keegi hakanud linnas röövima panku. Kas nende mõrvade ja röövide
taga on sama inimene? Vastuseid asub teadmatuses kobades otsima alkoholilembene,
Гјlekaaluline ja depressiivne kapten Mat Joubert, ning seda juurdluses, mis
võib tema jaoks olla niisama hästi viimane võimalus päästa ka iseend
lõplikust allakäiguspiraalist.
SURNUD ENNE SURMA on haarav ja üllatav põnevuslugu hingehädade all
kannatavast detektiivist, kes on kindlalt otsustanud Гјles otsida see miski, mis
ühendab sama käe läbi surnud täiesti erinevaid inimesi. Paralleelselt selle
juhtumiga on Joubert otsustanud oma elu ohjad ka ise kätte võtta.
Deon Meyer elab Lõuna-Aafrika Vabariigis Kaplinna lähedal. Ta armastab
kirglikult mootorrattasõitu, muusikat, lugemist, söögivalmistamist ja ragbit.
2008. lõpetas ta töötamise BMW Motorradi tootemärgistrateegia nõustajana ja
on nüüd täiskohaga kirjanik. Deon Meyer on ilmutanud üle kümne raamatu.
Need on pälvinud arvustajate kiituse kogu maailmas ning kogunud enda ümber
paljurahvuselise austajaskonna. Tema afrikaani keeles kirjutatud loomingut on
tГµlgitud kahekГјmne kaheksasse keelde.
Meyer Deon
Surnud enne surma
Tutta la vita ГЁ morte
В В В В GIUSEPPE VERDI
1
Mat Joubert mõtles aasta viimase päeva pärastlõunavaikuses surmast. Tema käed tegelesid mehaaniliselt teenistuspüstoli Z88 puhastamisega. Ta istus ettepoole kummargil olles oma elutoas tugitoolis ning tema ees lamasid diivanilaual riidelappide, harjade ja õlikannu vahel püstoli osad. Tuhatoosis lebavast sigaretist tõusis pikk ja peenike suitsujuga. Tema kohal lendas üksluise korrapärasusega vastu aknaklaasi mesilane, kes püüdis ärritunult jõuda välja kerge kagutuulega suveõhtupoolikusse.
Joubert ei kuulnud mesilast. Tema mõtted uitasid sihitult möödunud nädalate mälestustes, nendes talle leiba ja leiva peale võid andvates surma kroonikates. Köögipõrandal selili lebav valge naine, paremas käes pannilabidas, pliidil kõrbenud omlett ja meeldivale ruumile veel üht värvilaigukest lisav veri. Elutoas üha uuesti ja uuesti ema nime kordav ja nuttev üheksateistkümnene poiss, kelle nahkpintsaku taskus on 3240 randi.
Mälestus mehest lillede keskel oli kergem. Väärikas surm. Matile meenusid detektiivid ja mundrimehed lahtisel ehitusplatsil hallide tehasehoonete vahel. Nad seisid ringina põlvini ulatuvate aasalillede kollaste, valgete ja oranžide õite sees. Keset seda õigusekaitsjate sõõri lamas maas keskealise väikest kasvu mehe surnukeha. Ta lebas näoli, põsk vastu mulda, ühte pihku pigistatud tühi denaturaadipudel.
Aga tema silmad olid kinni. Ja teises käes hoidis ta paari nüüd juba närtsinud lille.
Just nimelt käsi mäletaski Mat Joubert kõige eredamalt.
Macassari rand. Kolm inimest. Õhus hõljub ikka veel põlenud kummi ja kõrbenud ihu lehka ning seadusesilmad ja ajakirjanikud moodustavad allatuult tõkke, et varjata seda õudust, mida kujutavad endast mitu ohvrit, kes on mõrvatud kaela riputatud ja bensiiniga täidetud autokummi süüdates.
Need käed. Käpad. Ennast tardunud vabanemispalves taeva poole sirutamas.
Mat Joubert oli väsinud elamast. Aga niiviisi ta küll surra poleks tahtnud.
Ta sättis viisteist tömpi 9 mm padrunit pöidla ja nimetissõrme abil ükshaaval salve. Viimane padrun lõi pärastlõunapäikese paistel korraks läikima. Ta tõstis selle pöidla ja nimetissõrme vahel silmade kõrgusele ja jäi pliikuuli roostepunast otsa vaatama.
Mis tunne see oleks? Suruda Z88 tumeda rauasuu tasakesi vastu huuli ning vajutada ettevaatlikult, aeglaselt ja lugupidavalt päästikule. Kas sa tajud seda pliikuuli? Valu? Kas aju kahjustamata osast sähvatavad veel läbi mingisugused mõtted? Kas nad süüdistavad sin