Valged ööd

Ann Cleeves

Shetlandil on valged ööd. Too aeg aastas, kus linnud laulavad ka keskööl ja päike ei lähegi looja. Kunstnik Bella Sinclair korraldab kõrvalises Biddista rannikukülas peo, et oma uut kunstiteost tutvustada. Järgmisel päeval leitakse piirkonnast surnukeha, pea jämedast köiest silmuses. Laibale lähemale astunud, märkab Shetlandi uurija Jimmi Perez irvitavat klounimaski. Esimese hooga paistab poodu olevat klassikaline enesetapja. Perez tunneb ohvri ära – see on mälukaotusega võõras, kes oli eelmisel päeval toimunud peol häiriva stseeni korraldanud. Varsti mõistab Perez, et surm ei ole siiski saabunud poodu enda meeleheitliku teo tagajärjel, vaid otsida tuleb külmaverelist ja kaalutlevat mõrvarit. Kuid väike Biddista küla on otsustanud jätta oma saladused enda teada. Siis aga leitakse veel üks laip… Perez mõistab, et ta peab jõudma lahenduseni enne, kui veel keegi elu kaotab. Kuid käes on meeletu suvi, mil öö ja päev sulavad kokku ja miski pole päris nii nagu paistab. „Valged ööd“ kuulub Ann Cleevesi „Shetlandi“ sarja, kirjastuselt Varrak on varem ilmunud sarja esimene osa „Ronkmust“. Raamatute põhjal on valminud populaarne BBC telesari „Shetland“. Cleeves on avaldanud üle veerandsaja romaani, mida on müüdud üle miljoni eksemplari.

Ann Cleeves

Valged ööd

Proloog

Reisijad valgusid kruiisilaevalt kaldale. Nad kandsid kergeid jakke ja päikeseprille ning õlgade ümber seotud kampsuneid. Neid oli hoiatatud, et nii kaugel põhjas võib ilm olla väga muutlik. Laev oli nii suur, et kui sa seisid Morrisoni sadamasillal ja sealt ta poole üles vaatasid, kahanes taamal paistev inimasula pihutäieks päkapikumajadeks. Pikad akenderivid, igal oma rõdu, terve ujuv linn. Lerwickis oli keskpäev. Päike säras vastu siledalt veepinnalt ja hiiglaslik valge laevakere ergas nii heledalt, et seda pilguga mõõtes tõmbusid silmad kissi. Parkimisplatsil ootas trobikond busse, et viia turistid lõuna poole arheoloogilisi kaevamisi vaatama, merelindude kaljude juurde lunne pildistama ja giidide juhendusel hõbedatehasega tutvuma. Vahepeal kavatseti teha peatus Shetlandi teehetke nautimiseks.

Maabumistrepi juures ootas etleja. Liikuv kunstiteos, tänavateater. Kleenuke meesterahvas Pierrot’ kostüümis, nägu varjamas klounimask. Ta ei rääkinud, ainult etendas saabuvatele külalistele pantomiimi. Ta tegi liialdatult sügava kummarduse, üks käsi kõhul, teise sõrmed peaaegu maad riivamas. Turistid naeratasid. Nad lasksid ennast meelsasti lõbustada. See oli hoopis midagi muud kui ebamugavust tekitavad tülitamise juhtumid suurlinnas, kus leidub kerjuseid ja napakaid, keda kohates on targem kõrvale põigata ning vältida silmsidet. Aga nüüd olid nad Shetlandil. Kus saaks olla veel turvalisem? Nad lausa ootasid kohtumist kohalike elanikega. Sest kust sa muidu kogud värvikaid lugusid, mida hiljem kodustele jutustada?

Klounil oli punane litritega ülekülvatud sametkott. See sädeles tema liigutuste taktis. Ta kandis seda risti üle rinna, nii nagu tänavaröövleid kartvad vanad naised kannavad oma käekotte. Kloun võttis kotist pihutäie trükitud reklaamlehti ja asus neid laiali jagama.

Nüüd nad taipasid. See polnud siiski muud kui reklaamitrikk. See paik siin polnudki vist nii väga erinev Londonist, New Yorgist või Chicagost, kuid turistid ei lasknud sel oma head tuju rikkuda. Nad olid praegu puhkusel. Nad võtsid värvilise paberilehe vastu ja lugesid seda. Lerwickis oli neil terve õhtu vaba. Vahest on siin mõni etendus, mida tasub vaatama minna? Selles klounis oli midagi, mis neid kütkestas. Ta pani nad oma hirmuäratava maski kiuste naeratama.

Bussi peale minnes saatsid nad teda pilguga, kuni ta neil linna viival kitsal tänaval silmist kadus. Ta jagas tee peal ikka veel vastutulijatele oma flaiereid.

Esimene peatГјkk

Läbi linna sõites tabas Jimmy Perezi pilk klouni selga, kuid nähtu ei talletunud ta mällu. Ta mõtted olid mujal.

Ta oli pГ¤rast lГјhikest puhkust oma vanemate talus Fair Isle’il naasmas Tingwalli lennuvГ