Turms, surematu

Mika Waltari

Mika Waltari laiahaardeline ajalooline romaan „Turms, surematu” käsitleb ühe ajaloo saladuslikuma rahva – etruskide – allakäiku teiste Vahemere-äärsete rahvaste ajaloo taustal. Romaanis põimuvad tõde ja väljamõeldis, müstika ja reaalsus. Ometi tõdeb lugeja, et inimene on viimase kahe ja poole tuhande aasta jooksul jäänud samasuguseks inimeseks nagu ikka kõigi oma kirgede ja nõrkustega. Selles romaanis on esikohal inimesed ajaloo taustal, ajalugu omakorda kujuneb aga inimeste tegude varal. Nii nagu see on olnud ja jääb. Waltari on väga hea ajaloo tundja ja suur kirjanik. See kombinatsioon annab romaanile harukordse tõetruuduse ja vaba mõttelennu ühenduse, millest sünnib erakordne lugemiselamus.

Mika Waltari

Turms, surematu

ESIMENE RAAMAT

Delfi

1

Mina, Lars Turms, surematu, ärkasin kevadesse ja nägin, et maa haljendas.

Vaatasin oma ilusas majas ringi. Vaatasin oma kulda ja hõbedat. Vaatasin oma pronkskujusid. Vaatasin punaste piltidega vaase. Vaatasin värvitud seinu. Kuid ma ei tundnud omamise uhkust. Kuidas saaks surematu midagi omada?

Võtsin oma kallite asjade hulgast kõige odavama savinõu. Pärast paljusid aastaid puistasin selle sisu pihku ja lugesin kivid üle. Need olid mu elu kivid.

Võtsin nõu koos kividega ja panin jumalanna jalge ette tagasi. Siis lõin vastu pronkskilpi. Teenrid tulid vaikides sisse. Nad värvisid mu näo, käelabad ja käsivarred punaseks ning panid mulle ümber püha hõlsti.

Mida tegin, seda tegin enda, mitte oma linna ega rahva pärast. Sellepärast ei lasknud ma end kanda jumala piduliku kandetooliga. Kõndisin omal jalal läbi linna müüri juurde. Mu punaseks värvitud nägu ja käsi nähes hoidsid inimesed end mu teelt kõrvale, lapsed jätsid mängu ja kahe toruga flööti puhuv tüdruk värava ees lõpetas loo.

Ma astusin omal jalal väravast välja ja laskusin orgu sedasama teed mööda, mida mööda olin kord tulnud. Taevas oli säravsinine, lindude sidin kõlas mu kõrvus, jumalanna tuvid kudrutasid. Põldudel toimetavad inimesed jätsid mind nähes töö seisma. Ma nägin meeste pruune ja naiste valgeid nägusid. Siis nad pöörasid mulle selja ja töötasid edasi.

Ma ei valinud pühale mäele viivat hõlpsat teed, mida kasutasid kiviraidurid. Valisin püha trepi, mida ääristasid värvitud puusambad.

See oli järsk trepp. Sammusin seda mööda üles tagurpidi ja vaatasin kogu aeg oma linna. Selja taha ma ei vaadanud. Ma tõusin aste-astmelt ja otsisin jalale luge. Komistasin mitu korda, kuid ei kukkunud kordagi.

Ma tõrjusin saatjad eemale ega lubanud end käsivarrest toetada. Nad olid hirmu täis, sest niiviisi ei olnud veel keegi pühale mäele tõusnud.

Kui ma pühale teele jõudsin, oli päike haripunktis. Kuid mina möödusin haudade suudmeist ja neid tähistavaist ümara otsaga kivikoonustest. Ma möödusin ka oma isa hauast ja tõusin mäe tippu.

Maa ja tema viljakad orud ning metsased künkad minu ümber laiusid mõjusana igasse ilmakaarde. Põhja pool sätendas tumesinises kauguses minu järve pind. Läänes kerkis tüüne koonusena jumalanna mägi, mis oli seest täis lahkunute igavesi asupaiku. Selle kõik olin leidnud, seda kõike olin tundnud.

Vaatasin ringi ja otsisin märke. Maas oli äsjakukkunud lihtne tuvisulg. Võtsin selle kätte. Selle kõrvalt korjasin väikese punaka kivi. See oli viimne kivi.

Lõin jalaga kergelt vastu maad ja ütlesin: „Minu hauapaik on siin. Raiuge mäesse mu haud ja ehtige seda nagu ehitakse lukumoonide[1 - Lukumoon e lukumo – etruskide linna juht ja ülempreester. (Siin ja edaspidi tõlkija märkused.)] haudu.”

Kui tõstsin pilgu, nägin pimestatud silmadega, et taevas liuglesid kujutud astraalolendid, nagu olin neid oma elus vaid haruharva näinud. Tõstsin mõlemad käed otse enda ette, peopesad allapoole. Kulus vaid hetk ja üle pilvitu taeva kõmises maa ühest äärest teiseni too sõnulseletamatu hääl, mida inimene saab kuulda ainult korra elus. See oli otsekui tuhande pasun