Kurva poeedi naine
Lone Theils
Iraanist Taani pagedes kaotas kuulus luuletaja Manash Ishmail silmist oma naise Amina, kes on nüüd otsekui maa alla vajunud. Manash Ishmail palub abi ajalehe Globalt Londoni korrespondendilt Nora Sandilt, et too aitaks tal naise üles leida. Amina jälgi ajades satub Nora varjatud paikadesse, kus illegaalsed pagulased end lakkamatus hirmus ametivõimude eest peidavad. Nora õpib tundma maailma, kus mõned inimelud on vähem väärt kui teised, ja tõmbab endale suure hädaohu kaela. „Kurva poeedi naine“ on iseseisev järg romaanile „Saatuslik merereis“, mis ilmus eesti keeles 2017. aasta alguses. Lone Theils on ajakirjanik, kes elas ja töötas kuusteist aastat Londonis. Praegu elab ta Taanis, on pühendunud kirjanikutööle ning tegutseb ka vabakutselise ajakirjanikuna.
Lone Theils
Kurva poeedi naine
Esimene peatГјkk
See oli paras nokitsemine, aga asi oli vaeva väärt. Nora oli kummargil suure kukeseenekorvi kohal ja noppis hoolikalt välja väikseid hõrke täiusliku kujuga lehtreid.
Viimaks oma saagiga rahul, läks ta väikse pruuni paberkotiga köögiviljamüüja juurde ja valmistus koti kaalule panemise järel majanduslike tõsiasjadega silmitsi seisma.
Ta naeratas Andreasele, kes mälus parajasti viimaseid suutäisi Borough’ Marketi legendaarsest chorizo-sändvitšist. See kõik oli üsnagi täiusliku laupäeva ennelõuna moodi. Isegi kuu aega hiljem oli ikka veel täitsa arusaamatu, et ta võib lihtsalt käe välja sirutada ja puudutada meest, kes oli olnud nii keelatud. Keelatud, sest ta oli koos teisega. Sest tema ise ei julgenud seda endale lubada. Et nad teineteisest mööda rääkisid ja olid võibolla aastate kaupa mööda rääkinud. Kuni selle päevani, mil tamm purunes.
Ta oleks äärepealt Andrease juurde astunud, kui tolle telefon helises. Andreas naeratas talle vabandavalt, tegi silma ja võttis jakitaskust mobiili. Makstes nägi Nora, kuidas Andrease näojooned muutuvad. Ta muutus sügavtõsiseks ja tõmbus müüja juurest eemale, läks kõnnitee poole ja keeras selja. Nora nägi mehe õlgu longu vajumas, nagu oleks ta hoobi saanud. Vaevalt jõudis ta mõelda, et on aeg end tõsiselt halbade uudiste jaoks valmis seada, kui tema enda telefon käekotis vibreerima hakkas.
Ta nägi otsekohe, et see on Krabi kodunumber, ja mõtles korraks vastamata jätta. Kui boss helistas nädalavahetusel, võis üsna kindel olla, et see on luhta läinud veel enne, kui jõuaks öelda: „Mul on tegelikult kavas …” Niisugune kord juba oli nädalalehe Globalt Londoni korrespondendi töö. Nora armastas oma tööd, armastas seda rahvusvahelist lehte, mis tema enda arvates Taani tavapärasest meediast selgelt kõrgemale tõusis. Aga mitte alati ei armastanud ta Krabi ja tolle puudulikku võimet tõmmata liivale joon sinna kohta, kus töö lõpeb ja vaba aeg algab. Nora tundis enam-vähem ainult ühte inimest, kes oli bossist hullem. Ja see oli tema ise.
Ülemus asus oma harilikus krabistiilis kohe asja juurde. „Sand. See Iraani luuletaja Manash Ishmail, kui palju sa temast tead?” küsis ta, ilma et oleks vähemasti mõnd sissejuhatavat viisakusfraasi pruukinud.
Nora mõtles algul, et see peab olema retooriline küsimus, aga kuna Krabi ometi kord jättis omaenda pärimise peale loenguga vastamata, siis sobras ta infot otsides oma ajus.„Hm. Üks Iraani tuntumaid luuletajaid. Ja ühiskonnakriitikuid. Tuli eelmisel kuul Taani. Iraani valitsus on nõudnud tema väljaandmist terroritegevuse tõttu. Valitsus ähvardab, et ei Taani ega kogu Euroopa Liitu ei müüda kunagi naftat, kui Taani teda kodumaale kohtumõistmiseks ei loovuta. Fetaeksport ripub mõistagi õhukese niidi otsas. Tema omalt poolt on Taanist asüüli palunud. Ütleb, et ta on poliitiliselt taga kiusatud ja et teda ähvardab surmanuhtlus, kui ta Iraanile välja antakse. Oma esimese luulekogu „Sinine hing” eest pälvis ta Nobeli kirjandusauhinna,” luges Nora üles mälu ja viimase paari nädala ajalehepealkirjade järgi. „Ma ei ole muuseas kunagi ta luuletusi lugenud,” lisas ta.
„Kas oled