Järvemaja. Sari «Varraku ajaviiteromaan»
Kate Morton
On 1933. aasta juuni ning Edevane’i perekonna maamajas Loeannethis on pööriööpeoks kõik läikima löödud. Iseäranis innukalt ootab seda sündmust 16-aastane algaja kirjanik Alice Edevane. Aga kui kätte jõuab kesköö, saab perekonnale osaks nii suur kaotus, et nad lahkuvad sellest majast alatiseks.
Seitsekümmend aastat hiljem saadetakse Londoni politseiuurija Sadie Sparrow pärast üht keerukat juhtumit sundpuhkusele. Sadie sõidab Cornwalli oma armsa vanaisa poole, kuid ei leia sealgi rahu. Ühel päeval satub ta rohtukasvanud aedade keskel mahajäetud maja juurde ning saab teada väikesest jäljetult kadunud poisist.
Isepäine Alice Edevane, nüüd juba vana naine, veedab samal ajal päevi Hampsteadis ja kuulsa kirjaniku elus kehtivad niisama ranged reeglid kui tema krimiromaanideski. Sellele tuleb lõpp, kui noor uurija hakkab esitama tema perekonna mineviku kohta küsimusi, et harutada lahti saladuste sasipundart, millest Alice midagi kuulda ei taha.
Kate Mortoni romaane on müüdud üle 10 miljoni eksemplari 38 riigis. Eesti keeles on varem ilmunud „Maja Rivertonis” (2009), „Unustatud aed” (1. ja 2. osa, 2013) ja „Saladuse hoidja” (2014).
Kate Morton
Järvemaja. Sari «Varraku ajaviiteromaan»
Mu väikseimale pärlile Henryle
1.
Cornwall, august 1933
Vihma valas nüüd nagu oavarrest ja tema kleidipalistus oli mudaga koos. Tal tuleb seda hiljem varjata: keegi ei tohtinud teada, et ta on väljas käinud.
Tal oli teenimatult vedanud, sest kuu oli pilve taga, ja ta liikus pilkases ööpimeduses edasi nii kiiresti kui vähegi sai. Ta oli käinud siin juba varem, et kaevata valmis auk, aga alles nüüd, pimeduse katte all võis ta oma töö lõpetada. Vihm piitsutas forellijõe pinna säbruliseks ja peksis armutult selle kaldaid. Mingi loom jooksis raginal läbi lähedal kasvava tihniku, aga ta ei võpatanud ega jäänud seisma. Ta oli metsaga lapsest peale tuttav ning teadis siin iga rada.
Kui see juhtus, oli ta esiotsa mõelnud, et tunnistab kõik üles, ja olekski ehk esialgu võinud seda teha. Paraku oli ta võimaluse käest lasknud ning nüüd oli juba liiga hilja. Vahepeal oli juhtunud liiga palju: kõik need otsimisrühmad, politseinikud, ajaleheartiklid, milles kutsuti andma informatsiooni. Ei olnud ainsatki inimest, kellele ta oleks võinud sellest rääkida, polnud mingit võimalust asja parandada, polnud lootustki, et talle võidaks andeks anda. Jäi üle ainult üks võimalus: matta asitõendid maha.
Ta jõudis väljavalitud kohta. Kott, millesse ta karbi oli toppinud, tundus üllatavalt raske ja ta oli rõõmus, et võib selle maha panna. Laskunud neljakäpukile, kiskus ta maskeeringuks sätitud sõnajalad ja oksad eemale. Vettinud pinnase hõng oli hingematvalt tugev, lõhnas hiirte, seente ja kõdu järele. Isa oli talle kord öelnud, et nendes metsades on kõndinud hulk põlvkondi ja nad puhkavad sügaval mullapõues oma viimset und. Ta teadis, et see mõte pakub isale rõõmu. Isa leidis lohutust looduse lõputust ringkäigust ja uskus, et mineviku püsikindlusest on võimalik ammutada jõudu tulemaks toime oleviku muredega. Mõnikord ehk oligi, aga mitte seekord, mitte nende muredega.
Ta laskis koti auku ja sekundi murdosa vältel näis kuu pilve tagant välja piiluvat. Pisarad ähvardasid silmi kerkida, kui ta mulla tagasi kaapis, aga ta pidas nendega vapralt võitlust. Nutt oli luksus, mida ta ei saanud endale praegu lubada. Ta patsutas maa siledaks, peksis seda pihkudega ja trampis kõvasti saabastega, kuni hakkas väsimusest hingeldama.
Nii. Sellega oli Гјhel pool.
Talle turgatas pähe mõte, et peaks midagi ütlema, enne kui sellest üksildasest paigast lahkub. Midagi, mis puudutaks süütult surnut, sügavat kahetsust, mis jääb teda alati saatma, ent ometi ei lausunud ta sõnagi. Juba ainuüksi see mõte pani ta häbenema.
Kiiresti seadis ta sammud läbi metsa tuldud teed tagasi, kandes hoolt, et ei mööduks paadimajakesest, millesse olid kätketud mälestused. Kui ta maja juurde jõudis, hakkas ko