Kafka mererannas
Харуки Мураками
Kassidega vestlev vanamees, taevast alla sadavad sardiinid, colonel sanders ja johnnie walker, sissepääs teise ilma, kodust põgenenud 15-aastane tamura kafka ja shikoku saare väikelinnas asuv hubane raamatukogu – kõik see ja veel palju muudki viib lugeja müstilisse maailma, kus kõik on võimalik ja reaalne. Haarav ja vahetu, mõnusalt muigelepanev, pakub „Kafka mererannas“ ometi mõtlemisainet ka haritud lugejale, sünteesides Oidipuse müüdi, Macbethi, Platoni ja Sophoklese, Kafka ja Natsume Sōseki omas äraspidises võtmes kergestiloetavaks ja paeluvaks tekstiks. „Kafka mererannas“ on heaks sissejuhatuseks Murakami fantastiliste romaanide maailma.
Haruki Murakami
Kafka mererannas
noormees, keda hГјГјtakse rongaks
„Nii et selle rahaasja said sa siis lõpuks kuidagi joonde?” ütleb noormees, keda hüütakse Rongaks. Ta kõnemaneer on pisut uimane nagu alati. Just nagu oleks ta äsja ärganud sügavast unest ning rambed suulihased ei annaks veel hästi liikuma. Aga see on ainult väline maneer, tegelikult on ta iga viimse kui kehasopini virge. Nagu alati.
Noogutan.
„Kui palju?”
Kontrollin numbrid mõttes uuesti üle ja vastan: „Sularaha nii umbes 400 000. Peale selle veel natuke raha pangas, mida võib kaardiga välja võtta. Muidugi ei saa öelda, et seda oleks piisavalt, aga esialgu saab vast hakkama.”
„Noh, pole paha,” vastab noormees, keda hüütakse Rongaks. „Esialgu, eks ole.”
Noogutan.
„Jah, aga tundub, et see raha pole mitte möödunud aasta Jõuluvana kingikotist pärit,” ütleb tema.
„Ei ole,” vastan mina.
Noormees, keda hüütakse Rongaks, kõverdab irooniliselt huuli ja vaatab ringi. „Ega see raha äkki kuskilt siit kandist kellegi sahtlist pärit ei ole…?”
Ma ei vasta. Loomulikult teadis ta algusest peale, kust see raha tuleb. Ei ole mingit põhjust niisuguseid vihjeid teha. Ainult tögab mind.
„Olgu peale,” ütleb noormees, keda hüütakse Rongaks. „Sul on seda raha vaja. Hädasti vaja. No ja sa hangid selle. Laenad, ärandad vaikimisi, varastad… – mida iganes. Nii või teisiti on see sinu isa raha. Esialgu sellest rahast ehk piisab. Aga mis sa siis teha kavatsed, kui sul see 400 000 otsa saab? Ega siis raha pole nagu seened metsas, et iseenesest rahakotti juurde sigineb. Sul on süüa vaja, öömaja on vaja. Ükskord saab raha otsa.”
„Selle peale mõtlen ma siis, kui see aeg käes on,” ütlen ma.
„Selle peale mõtlen siis, kui see aeg käes on,” kordab noormees, keda hüütakse Rongaks, mu sõnu just nagu peopesal kaaludes.
Noogutan.
„Leiad näiteks tööd või midagi?”
„Küllap vist,” ütlen ma.
Noormees, keda hüütakse Rongaks, raputab pead. „Tead mis, katsu neid maailma asju vähe paremini tundma õppida. No mis sa arvad, kuidas peaks üks 15-aastane nooruk kodunt kaugel, tundmatus kohas tööd leidma? Kuule, sul ei ole endal ju kohustuslik põhihariduski veel läbi. Kes peaks sinusuguse tööle võtma?”
Punastan pisut. Ma punastan Гјldse kergesti.
„Noh, mis seal’s ikka,” ütleb noormees, keda hüütakse Rongaks. „Mis siin ikka ainult musta stsenaariumi ette kujutada, kui midagi pole tegelikult veel alanudki. Sina oled oma südames juba otsuse teinud. Nüüd tuleb edasi minna ja see ellu viia. Lõppude lõpuks on see ju sinu elu. Põhimõtteliselt ei jää muud üle, kui teha nii, nagu sina tahad.”
Just, lГµppude lГµpuks on see minu elu.
„Aga kui sa tahad edaspidi toime tulla, peab sust üks üsna sitke vend saama.”
„Püüan,” ütlen mina.
„Seda küll,” ütleb noormees, keda hüütakse Rongaks. „Tuleb tunnistada, et nende paari aastaga oled sa kõvasti sitkemaks muutunud.”
Noogutan.
Noormees, keda hüütakse Rongaks, ütleb: „Aga ikkagi oled sa alles 15-aastane. Nii üsna tagasihoidlikult väljendudes on su elu alles alanud. Maailm on täis asju, mida sa praegu ei oska ettegi kujutada.”
Istume nagu alati kõrvuti isa töötoas vanal nahast diivanil. Noormehele, keda hüütakse Rongaks, meeldib see koht. Talle meel