Tants lohedega II osa
George R. R. Martin
Kuningas Joffrey käsul Kuningalinnas hukatud Ned Stark ei öelnud oma lastele suusoojaks, et tali on tulekul. Hilissügise viimased lehed langevad sama hoogsalt kui kuningad ja rüütlid. Müüri taga liginevad Ned Starki sohipojaks peetava Jon Snow juhitud Öisele Vahtkonnale iidsed olendid, kes ei tunne sõna „surm”. Uueks sõjaks valmistumise asemel peab aga Snow tegelema omade keskis rahu säilitamisega. Rahu on habras ka Talitundrus, kus Roose ja Ramsay Bolton ootavad viimast isehakanud kuningat, sõjaväe eesotsas liikuvat külmetavat Stannis Baratheoni, et tolle pea maha lüüa. Boltonid püüavad ohjata liitlasi ja reetlikus segaduses otsib oma võimalust Tõhk, keda tunti varem Theon Greyjoyna. Theoni õde purjetab samal ajal kiirelt Essose suunas, kus Daenerys Targaryen vajab hädasti lojaalseid liitlasi. Ka Daeneryse kasvavad lohed, kes tõmbavad oma ema tähelepanu poliitilistelt intriigidelt endale, löövad aina metsikuma hooga oma ürgset tantsu. Kuningalinn ootab aga kohtumõistmist kahe kuninganna üle, aimamata, kui suur oht maabus enne talve tulekut Westerose rannikul.
George R. R. Martin
Tants lohedega II
see on minu fännidele
Lodelyle, Treblale, Stegole, Podile,
Caressile, Yagsile, X-Rayle ja Mr. X-ile,
Kate’ile, Chatayale, Mormontile, Michile,
Jamie’le, Vanessale, Ro’le,
Stubbyle, Louise’ile, Agravaine’ile,
Wertile, Maltile, Jo’le,
Mouse’ile, Telisianele, Blackfyre’ile,
Bronn Stone’ile, Coyote’i tütrele
ja ülejäänud pöörastele ja metsikutele
Plagudeta Vennaskonna meestele ja naistele
minu veebilehevГµluritele
Eliole ja Lindale, Westerose isandatele,
Winterile ja Fabiole WIC-ist
ja Lohekivi Gibbsile, kellest kГµik alguse sai
Hispaania Asshai meestele ja naistele,
kes laulsid meile karust ja piigast kaunist
ja suurepärastele fännidele Itaaliast,
kes andsid mulle määratult veini
ja minu lugejatele Soomest, Saksamaalt,
Brasiiliast, Portugalist, Prantsusmaalt ja Hollandist
ning kГµikidelt muudelt kaugetelt maadelt,
kus olete seda tantsu oodanud
ja kõikidele sõpradele ja fännidele,
kellega pean veel kohtuma
tänan teid kannatlikkuse eest
DAENERYS
Laagris leviv lehk oli nii õõvastav, et Dany suutis vaevu öökimist tagasi hoida.
Ser Barristan kirtsutas nina ja ütles: „Teie Hiilgus ei tohiks siin mürgiseid aure sisse hingata.”
„Minus voolab lohede veri,” tuletas Dany talle meelde. „Kas sa oled näinud kõhutõve käes vaevlevat lohet?” Viserys oli tihti väitnud, et lihtrahvast vaevavad nuhtlused Targaryene ei puutunud ja seni nähtu alusel vastas see kõik tõele. Talle meenus külm ja nälg ja hirm, aga mitte ükski haigus.
„Ja siiski,” sõnas vana rüütel, „minu süda oleks rahulikum, kui Teie Hiilgus linna naaseks.” Meereeni mitmevärvilistest kiviplokkidest müürid lasusid pool miili eemal. „Verine kõhutõbi on olnud iga sõjaväe hukatus juba aoajastust saadik. Lubage meil toidupoolis laiali jagada, Teie Hiilgus.”
„Homme. Praegu olen ma juba siin. Ma tahan näha.” Naine kannustas oma hõbehalli. Teised traavisid tema järel. Jhogo ratsutas Dany ees, Aggo ja Rakharo kohe naise kannul, pikad dothraki piitsad käes, et tõbised ja surijad eemale peletada. Ser Barristan ratsutas tähnilisel hallil tema paremal käel. Temast vasakul olid Symon Vöötselg Vabadest Vendadest ja Marselen Ema Meestest. Kohe pealike kannul tulid kuuskümmend moonavankreid valvavat sõdalast. Kõiki ratsanikke, dothrakisid, Jultunud Elajaid ja vabakslastuid, ühendas vaid kohustuse vastu tuntav vastumeelsus.
Nende kannul tuigerdasid astaporlased õudses rongkäigus, mis iga läbitud meetriga üha pikemaks venis. Mõni neist kõneles Dany jaoks tundmatus keeles. Teised ei suutnud suudki avada. Paljud tõstsid hõbehalli möödudes Dany poole käed või langesid põlvili. „Ema,” hüüdsid nad talle astapori, lysi ja vanavolantise murdes, dothrakide kurguhäälel ja qarthlaste vulinal, isegi Westerose ühiskeeles. „Ema, palun… ema,