Naljakas tГјdruk

Nick Hornby

Barbara Parker valitakse 1964. aasta Miss Blackpooliks. Tüdrukul pole aga mingit soovi olla iluduskuninganna. Ta tahab inimesi naerma ajada nagu tema kangelanna, Ameerika teletäht Lucille Ball. Nii jätab Barbara Blackpooli ja oma pere, sõidab Londonisse ning leiab tööd kaubamaja kosmeetikaletis. Ent kuidas ilusaid tüdrukuid tulvil linnas tähelepanu köita? Juhuslik kohtumine agendiga toob Barbarale nii uue nime kui ka BBC uue komöödiasarja prooviesinemise. Sophie Straw on valmis telepubliku südant vallutama. „Naljakas tüdruk“ on lugu ühest telesarjast ja sellega seotud inimestest. Komöödiahullud stsenaristid Tony ja Bill on olnud sõbrad ajateenistusest saadik. Maineka ülikooli lõpetanud tark ja leebe produtsent Dennis on ihust ja hingest pühendunud sarja tegijatele, ennekõike Sophiele. Sophie ekraanipartner, nägus naistelemmik Clive usub aga, et komöödiasari pole talle vääriline koht. Ent sedamööda, kuidas kuuekümnendad üha kuumemaks lähevad ning britid Sophie komöödiasarja armuvad, hakkab meeskonnatöö võlu kahanema ja argielu probleemid paiskavad idülli segi. Nick Hornby uus romaan räägib tööst, popkultuurist, noorusest ja vanadusest, kuulsusest, klassidest ja koostööst. See on haarav portree nooruslikust ülevoolavusest ja loovusest ajal, mil kogu Ühendkuningriiki oli vallanud loomepalang, mille tulemusi näeme tänapäevani. Eesti keeles on varem ilmunud Nick Hornby romaanid „Elu edetabelid“, „Kuidas olla hea“, „Maoli“ ja „Julia, alasti“.

Nick Hornby

Naljakas tГјdruk

Amandale armastuse ja tänutundega nagu ikka.

Ning Roger Gillettile ja Georgia Garrettile.

PROOVIESINEMINE

1

Ta ei tahtnud olla iluduskuninganna, aga juhtumisi pidi ta kohe-kohe selleks saama.

Paraadi ja väljakuulutamise vahele jäi paar sihitut minutit, nii et sõbrad ja pereliikmed kogunesid tüdrukute ümber õnnitlusi jagama ning pöialt pidama. Moodustunud salgakesed meenutasid Barbarale lapikuid lagritsarattaid: keskel suhkruse erkroosa või – sinise supeltrikooga tüdruk, ümber tumepruunide või mustade vihmamantlite keeris. Oli külm ja vihmane juulipäev South Shore’i vabaõhuujula juures ning võistlejate käed-jalad olid lapilised ja krobelised. Nad nägid välja nagu lihakarni aknal rippuvad kalkunid. Ainult Blackpoolis, mõtles Barbara, on sellise välimusega võimalik iludusvõistlust võita.

Ühtki sõpra polnud Barbara kutsunud ning isa keeldus lähemale tulemast ja temaga liitumast, nii et ta pidi üksipäini olema. Isa lihtsalt istus kokkupandaval toolil ja tegi nägu, et loeb Daily Expressi. Kahe peale oleksid nad moodustanud rääbaka, pooliku lagritsaratta, aga Barbarale oleks seltskond ikkagi ära kulunud. Lõpuks läks ta ise isa juurde. Ülejäänud tüdrukuid selja taha jättes tundis ta end poolpaljalt ja kohmetult, mitte glamuurselt ja enesekindlalt, ning pidi imetlevalt vilistavate pealtvaatajate summast mööda kõndima. Kui Barbara basseini madala otsa juures isa istekohani jõudis, käitus ta küllap ägedamalt, kui soovinuks.

„Mis asja sa teed, paps?” sisistas ta.

Гњmberkaudsed istujad, igavlevad, peamiselt vanemapoolsed puhkajad, tГµmbusid Г¤kitselt erutusest kangeks. Гњks tГјdrukutest! Otse nende ees! Ja kargab isale ninna!

„Oi, tere, kullake.”

„Miks sa minu juurde ei tulnud?”

Isa vahtis Barbarat, nagu oleks too palunud Г¶elda Timbuktu linnapea nime.

„Kas sa siis ei näinud, mida kõik teised tegid?”

„Nägin küll. Aga see kuidagi ei passinud. Minu puhul.”

„Mis sind siis nii eriliseks teeb?”

„Üksik mees, kes jookseb terve karja võrdlemisi napis riides ilusate tüdrukute keskel ringi nagu mingi … peata kana. Mind pistetaks trellide taha.”

George Parker oli neljakümne seitsme aastane, paks ja vana enne, kui tal selleks vähimatki õigust oli. Üksik oli ta olnud kümme aastat, sestsaadik, kui Barbara ema oli ta oma maksuameti harukontori ülemuse pärast maha jätnud, ja isa näost oli näha, et kui ta teistele tüdrukutele vähegi lähemale astuks, annaksid kõik need seisu