Spioonide pärand

Джон Ле Карре

Vaieldamatu meister naaseb uue haarava romaaniga – see on esimene Smiley-romaan enam kui kahekümne viie aasta järel. Briti salateenistuse ehk Tsirkuse salaoperatsioonide osakonna juhi George Smiley vankumatu jünger Peter Guillam veedab vanaduspäevi perekonnatalus Bretagne’i lõunarannikul, kui kiri tema vanast töökohast ta Londonisse kutsub. Mis põhjusel? Guillami külma sõja aegne minevik on talle järele jõudnud. Salaoperatsioone, mis olid kunagi Londoni ülim saladus ja milles lõid kaasa sellised tegelased nagu Alec Leamas, Jim Prideaux, George Smiley ja Peter Guillam ise, asub üksipulgi uurima põlvkond, kellel pole isiklikku mälestust külmast sõjast ega soovi tolleaegseid otsuseid mõista. Põimides minevikku olevikuga nii, et mõlemad saavad jutustada oma põneva loo, on John le Carré neist loonud sidusa süžee, mis on sama geniaalne ja kaasakiskuv kui tema eelmistel spiooniromaanidel. Selles huumorist, pingest ja moraalsetest dilemmadest kubisevas loos viib jutustaja Peter Guillam lugeja unustamatute inimeste maailma, jättes õhku küsimuse, milline on nende pärand ja kuidas seda õiglaselt hinnata.

John Le CarrГ©

Spioonide pärand

Iga inimese sГјnnihetkes on palju vГµimalusi,kuid sureb ta sellena, kelleks on saanud.

    (väidetavasti) MARTIN HEIDEGGER

1

Alljärgnev on tõepärane tunnistus, niipalju kui ma seda edasi anda suudan, minu rollist Briti peibutusoperatsioonis koodnimega Windfall, mis oli 1950. aastate lõpus ja 1960. aastate alguses suunatud Ida-Saksa salateenistuse (Stasi) vastu ning lõppes parima Briti agendi surmaga, kellega ma iial koos olen töötanud, ja ühe süütu naisterahva surmaga, kelle eest ta andis oma elu.

Professionaalne salaluureohvitser ei ole inimlike tunnete suhtes immuunsem kui ülejäänud inimesed. Tema jaoks on oluline see, millise piirini suudab ta neid tundeid alla suruda, seda nii reaalajas kui – nagu minu puhul – viiekümne aasta pärast. Veel mõne kuu eest, kui ma lebasin öösel sängis üksildases Bretagne’i talumajas, mis on mu kodu, ning kuulasin veiste ammumist ja kanade nääklemist, tõrjusin ma resoluutselt eemale süüdistavad hääled, mis aeg-ajalt üritasid mu und häirida. Ma olin liiga noor, protesteerisin ma, liiga süütu, liiga naiivne, liiga lapsemeelne. Kui vajate patuoinaid, ütlesin ma häältele, siis minge luureoperatsioonide suurmeistrite George Smiley ja tema ülema Kontrolli manu. See oli nende peenekoeline tüssamiskunst, väitsin ma, nende riuklik, õpetatud intellekt, mitte minu oma, mis sünnitasid nii Windfalli triumfid kui ängistused. Ja alles nüüd, kui salateenistus, kellele ma olen pühendanud oma elu parimad aastad, mult aruannet nõuab, tunnen ma vanaduse ja hämmelduse sunnil vajadust kirja panna, maksku mis maksab, nii selle halva kui ka hea, mis kaasnes minu osavõtuga nimetatud operatsioonist.

Kõigepealt see, kuidas mind salateenistusse värvati – „Tsirkusesse”, nagu meiesugused noortürklased[1 - St noored uuendajad-mässajad.] seda noil väidetavalt kauneil päevil kutsusime, kui me paiknesime, ei, mitte seal groteskses kantsis Thamesi ääres, vaid eputavas viktoriaanlikus telliskivikolakas Cambridge Circusi kaarel – see jääb sama salapäraseks kui mu sünni asjaolud ja seda enam, et need kaks on lahutamatult seotud.

Mu isa, kellega ma iial teadlikult tutvunud ei ole, oli mu ema jutu järgi ühe Kesk-Inglismaalt pärit jõuka inglise-prantsuse perekonna raiskuläinud võsu, hirmus pillaja, kellel olid talitsematud ihad, kiiresti kahanev pärandus ja päästev Prantsusmaa-armastus. 1930. aasta suvel oli ta Bretagne’i põhjarannikul Saint-Malo linnas tervisvetel, käis kasiinodes, maison close’des[2 - Lõbumajades (pr k)] ja mängis üldse laia lehte. Mu ema, kes oli ühe põlise Bretagne’i talupere ainus laps ja tollal kahekümneaastane, juhtus samuti linnas olema, sest teda oli kutsutud jõuka karjakaupmehe tütre pulma pruutneitsiks. Vähemalt nii ta väitis. Kuid ta on paraku