Surnute laul
Douglas Lindsay
Kaksteist aastat tagasi kaob Šotimaalt Eestisse puhkusereisile tulnud John Baden ühel ööl hotellinumbris kaaslanna kõrvalt voodist. Mõne aja pärast leitakse Peipsi kaldalt tema surnukeha. Ja nüüd ilmub Tartus politseisse mees, kes väidab, et temagi on John Baden ja et teda hoiti kõik need aasta vangis soode ja metsade taga ühes talus. Juhtumiga hakkab tegelema endisest luurajast detektiivinspektor Ben Westphall, kelle vaikne elu Põhja-Šotimaa väikelinna politseiuurijana muutub vägagi pingeliseks ja keeruliseks, sest surnuks peetu elluärkamine kaugel Eestis käivitab peagi mõrvade sarja tema kodumaal ning lisaks hakkab tunduma, et olemas on mitte ainult kaks John Badenit, vaid kahestuma kipuvad ka mitu teist selle julma ja komplitseeritud looga seotud inimest. Raamatu autor Douglas Lindsay, kes on enda väitel sündinud „1964. aastal kell 2.38 vihmasaju ajal”, kuulub isepäraselt koredatoimse šoti krimikirjanduse (tartan noir) tõusvate tähtede hulka. Pikka aega Senegalis töötanud Lindsay on elanud mitu aastat ka Eestis ja väidab oma blogis, et tunneb puudust Kadrioru pargist ja selle sõnakehvadest külastajatest.
Douglas Lindsay
Surnute laul
Kathrynile
1
Reede õhtupoolik. Seisan supermarketis järjekorras ja vahin maha ning parema käe otsas ripub mul raskelt korv. Õhtusöök, piim, vein, vesi, apelsinimahl.
Olen taas valinud vale järjekorra. Me ei vali küll alati vale järjekorda, vaid lihtsalt ei märka valida seda õiget. Heidan pilgu peenrahaga kohmitseva vana naise poole, kes loeb münte pikkamisi, nagu arvestaks ta ikka veel kõike ümber naeltest, šillingitest ja pennidest.
Tema selja taga on teine, noorem naine. Ta vaatab telefoni.
On juba peaaegu pime. Liiga hilja kuhugi sõita. Vahest homme. Ma võin seisma jääda, siis autost väljuda ning mõnda teed pidi mäkke kõndida. Mitte midagi suuremat. Mitte midagi sellist, mis vajab seljakotti. Minna mööda Strathcononi kuru üles ja peatuda tükk maad enne selle lõppu. Istuda rohule ning jälgida päeva kulgemist üle maa ja nõlva all seltsivaid hirvi.
Mu telefon hakkab helisema. Liigagi valjusti. Telefon on seatud täisvaljusele, et ta mul kunagi kuulmata ei jääks. Kõik kolm naist mu selja taga heidavad minu poole halvakspaneva pilgu. Nende laitev hoiak siiski kaob, kui ma vajutan rohelisele nupule ja tõstan telefoni kõrva juurde.
„Anna andeks, aga meil on sind siia tagasi vaja.”
Pole ju vist tähtsust, kes niiviisi ütleb? See on hääl jaoskonnast: „See nädalavahetus, mille nautimist sa just alustasid, peab ootele jääma.”
Minu kavad ei olnud nagunii kuigi suured.
Ma kaalun võimalust supermarketis kellegi anonüümse isiku vihaga riskides korv põrandale asetada ja välja kõndida, kuid teen selle asemel poes minutipikkuse ringkäigu ning panen õhtusöögi ja joogid asjaomastele riiulitele tagasi.
*
Viis minutit pärast seda sulgen ma enda järel ukse ja võtan istet peainspektori ees. Ta kõneleb küll parajasti telefoniga, kuid andis mulle käeviipega märku sisse astuda. Ta kuulab ja kirjutab. Kui kõne läbi saab, tänab ta seda inimest, kellega ta rääkis, ja paneb toru hargile.
„Sa pead Tallinna minema,” ütleb ta.
Ta vaatab üle laua. Naljavabalt. Ta oskab oma tööd hästi ja on lugupeetud. Aga tal puudub täiesti naljasoon. Mis tähendab seda, et ta ei tee praegu nalja.
„Eestisse?”
VГµi kuhu siis veel, imestan ma ka ise, niipea kui olen kГјsimuse esitanud. VГµib-olla on olemas mГµni Tallinn Idaho osariigis vГµi Tallinn PГµhja-Dakota osariigis.
„Jah.”
„Ma ei …”
„Sulle on ostetud pilet kell kaheksa kolmkümmend Aberdeenist Göteborgi väljuvale parvlaevale, nii et sa pead liikuma hakkama. Sealt edasi rongiga Stockholmi ja öise laevaga Stockholmist Tallinna, nii et sa jõuad Eestisse enam-vähem mängu alguseks esmaspäeva hommikul.”
Ta heidab pilgu käekellale.
„Kahju küll, Ben, kuid oma tausta arvestades oled sa selle töö jaoks parim inimene. Nädalavahetusel ei ole neil kavas midagi ette võtta, nii et esmaspäev sobi