Eesti rahva lugu
Enn Tarvel
„Eesti rahva lugu” annab ülevaate Eesti ajaloost kaheteistkümne ja poole aastatuhande jooksul alates mandrijää kadumisest kuni tänase päevani. Loo keskmes on eesti rahvas, ent unustatud pole ka vallutajaid ja valitsejaid ning naaberrahvaste käekäiku. Raamat ei paku ühte sidusat jutustust, vaid peatub eesti rahva poliitilise ja kultuuriajaloo põnevamatel küsimustel. Üldinimlikust vaatenurgast joonistatud minevikupilt lähtub eesti rahvuslikust seisukohast, tegemata samas mööndusi käsitluse teaduslikus ranguses. Raamat kutsub üles pöörama enam tähelepanu oma juurtele – oma rahva ajalooga tutvumine tuleb kindlasti kasuks tänapäeva inimese hingele tema kiires ja pingelises elus. Enn Tarvel (sünd. 1932) on lõpetanud Tartu ülikooli ajaloo osakonna ja suurema osa elust töötanud Eesti Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituudis. Tema esimeseks uurimisvaldkonnaks oli Poola aeg Eestis (16. sajandi II pool kuni 17. sajandi I veerand), mis köidab teda tänapäevani. Hiljem on ta laiendanud oma huviringi ja ajaloohaaret kõigile kolmele Baltimaale 13. sajandist tänapäevani. Pärast iseseisva Eesti taastamist on ta tegelnud peamiselt Eesti uusima ajalooga. 2014. aastal pälvis ta Eesti riigi elutööpreemia tulemusliku teadustegevuse eest.
Enn Tarvel
Eesti rahva lugu
TUTVUJALE
2011. aasta esimesel talvekuu päeval võttis kirjastus „Varrak” ühendust tulevase kirjaseadjaga ning tegi ettepaneku kirjutada lühike ülevaade Eesti ajaloost esiajast tänapäevani. Selline paarisajaleheküljeline isiklikku laadi lühikäsitlus nendele vaatamiseks, kel pole aega ega lusti hakata lugema seni ilmunud viit köidet akadeemilist Eesti ajaloo üldkäsitlust või Seppo Zetterbergi algselt õigupoolest soome huvilisele mõeldud ülevaadet. Mõte polnud muidugi uus, ettepanek seevastu hoopis ootamatu, ometi ahvatlev, igal juhul austav. Muidugi, kergem on nõustuda ja lubada, kui lubatut teoks teha.
Kõigepealt – milline peaks üks keskmine ajaloo lühikäsitlus olema? Milline peaks olema selle temaatiline ülesehitus, kui mahukas peaks olema tõestav ja illustreeriv faktimaterjal? Kuidagi ei ole mõeldav esitada mitmekülgset, diferentseeritud, vähegi ammendavat ülevaadet mingi territooriumi (maa) või inimkogumi (elanikkonna, rahva) poliitilistest, majanduslikest, kultuurilistest jms. arenguprotsessidest, eriti tänapäeval, mil punguvad ja löövad õilmitsema uued ajaloo uurimisvaldkonnad – olgu naisliikumise ajalugu või spordiajalugu või keskkonnaajalugu või palju muud. Selline laiahaardeline ajalooteos saaks kujuneda kõigeks muuks, ainult mitte õhukeseks lühiülevaateks. Teistpidi, kui üritada kõik vajalikuna tunduv mahutada kokkusurutult ühtede kaante vahele, saaks kujuneda mingi sihtotstarbeline raamat, kooliõpiku laadi teos; omaette küsimus, kuivõrd see oleks lugeja ajaloohuvi sütitav ja elus hoidev. Sellepärast võiks lühike ajaloo ülevaade kujutada endast vestlust, arutlust huvitavamate ja uudsemate mineviku küsimuste ümber igast valdkonnast. Praegu ei ole meil mingit ametlikku, üldkehtivat, riiklikult meelepärast ajalookäsitust. Tihti rõhutataksegi, et Eesti vajab paljusid ajalugusid, mitte ühte suurt. Aga sellegipoolest igatsevad väga paljud minevikuhuvilised mingeid kindlamini paika pandud tõdesid; õhatakse, et ajaloolased võiksid ometi kokku leppida. Olgu lugu nii või teisiti, on olemas mingid kristalliseerunud, üldisemalt loomulikuks ja usaldusväärseks peetud arusaamad. Arutlemine nende tekkimisest ja nende paikapidavusest peaks pakkuma laiemat huvi.
Viimasel ajal on millegipГ¤rast ilmnenud kГµrgendatud ajaloohuvi Eesti 1930. aastate teise poole poliitilise juhtkonna vastu. VГµib olla, et ainult puhtpГ¤evakajaliselt seoses Eesti riigi lГ¤heneva suure tГ¤htpГ¤evaga. Aga teiselt poolt ei saa jГ¤tta mГ¤rkamata, kuidas selle juhtkonna glorifitseerimine ja tema tegevuse igakГјlgne Гµigustamine pakub tegelikult nГµuannet rakendada mineviku kogemust ja Гµppetunde oskuslikult oleviku ja tuleviku suurte kГјsimuste lahendamisel. Tacituse vГ