Suve lГµpp
Anders de la Motte
Ühel 1983. aasta hilissuvisel õhtul kaob viieaastane poiss koduõuest. Ainus jälg, mis poisist jääb, on tema king kõrvalasuval maisipõllul. Kuigi terve küla aitab lapse otsimisele kaasa, teda ei leita ning kuuldused ja kahtlustused on kiired levima. Kakskümmend aastat hiljem juhib poisi vanem õde Veronica Stockholmis grupiteraapiavestlust. Ootamatult liitub grupiga keegi noormees, kes räägib oma lapsepõlvest, mälestustest ühe poisi kadumise kohta. Tema jutt on hirmutavalt tuttav. Naine tunneb, et peab kodukohta tagasi pöörduma, et püüda leida vastust küsimusele, mida keegi enam ei soovi esitada. Mis tegelikult sel ammusel suveõhtul juhtus? See suvi ei ole veel praegugi lõppenud. Auhinnatud Rootsi krimikirjanik Anders de la Motte töötas enne kirjutama asumist politseiniku ja turvajuhina. „Suve lõpp” on kaasakiskuv ja melanhoolne põnevik. Raamatut on raske käest panna, intriig on huvitav ja lõpptulemus üllatab.
Originaali tiitel: Anders de la Motte Slutet paМЉ sommaren Forum 2016 Toimetanud ja korrektuuri lugenud Kadi-Riin Haasma Kujundanud Britt Urbla Keller Copyright В© Anders de la Motte, 2016 Published by agreement with Salomonsson Agency В© TГµlge eesti keelde. Tiina Mullamaa, 2018 ISBN 978-9985-3-4434-7 ISBN 978-9985-3-4477-4 (epub) Kirjastus Varrak Tallinn, 2018 www.varrak.ee www.facebook.com/kirjastusvarrak TrГјkikoda Printon AS
Isale, kГµige eest, mis sa oled proovinud mulle Гµpetada
I stood in the disenchanted field
Amid the stubble and the stones,
Amazed, while a small worm lisped to me
The song of my marrow-bones.
Blue poured into summer blue,
A hawk broke from his cloudless tower,
The roof of the silo blazed, and I knew
That part of my life was over.
Already the iron door of the north
Clangs open: birds, leaves, snows
Order their populations forth,
And a cruel wind blows.
„END OF SUMMER”, STANLEY KUNITZ
PROLOOG
1983. aasta suvi
Kõrges heinas kükitas jänesepoeg. Ta karv oli niiske ja läikis kastest, mis videviku saabudes aeda oli tekkinud.
Tegelikult peaks poiss sisse minema. Ema ei tahtnud, et ta üksi väljas on, eriti veel videviku ajal. Aga ta on nüüd suur, paari nädala pärast juba viieaastane, ja videvik meeldis talle nii väga. Varsti hakkavad ööloomad liikuma. Siilid vaatavad ettevaatlikult suurte põõsaste alt, kadudes üle muru väikesi lõbusaid haake tehes. Nahkhiired hakkavad keerutama kõrgete puude vahel ja elumaja tagant kastanialleelt kostis juba praegu öökulli esimesi huikeid.
Kõige rohkem tahtis poiss näha just jäneseid. Soovide nimekirjas oligi päris oma jänes kohe esimesel kohal. Pehme jänkupoeg nagu see, kes seal rohu sees kükitas. Loomake vaatas teda, tõmbas nina natuke kirtsu, nagu ei oleks ta päris kindel, mis lõhna ta tunneb. Kas poiss on ohtlik või mitte. Laps astus mõned ettevaatlikud sammud jänese poole. Jänku kükitas edasi, nagu poleks suutnud õieti otsustada.
Poiss oli oodanud oma sünnipäeva juba mitu kuud. Mattiaselt tahtis ta saada lohet. Poiss oli näinud, et vanem vend ehitas tundide kaupa isa töötoas lohesid. Kui täpselt ta mõõtis lohekere tarvis ümaraid liiste, pingutas nende otste vahele nööri ja kattis siis kõik läikiva tiheda kangaga, mille oli virutanud pööningul asuvatest kastidest. Rõivastest, mis kunagi olid olnud vanaema omad ja mida ema ei olnud veel jõudnud ära visata.
Sel suvel oli poiss vaadanud mitu korda pealt, kuidas Mattias ja ta sГµbrad omatehtud lohedega vГµistlesid. Mattiase lohed lendasid alati kГµige kГµrgemale, iga kord. Need heljusid vaikselt pГµldude kohal otsekui harksabad.
Jänkukene rohu sees muudkui vaatas teda ja poiss astus veel paar sammu edasi. Seisatas, kui jänes veidi pead kergitas. Tegelikult tahtnuks poiss kõige parema meelega jooksu pista. Tormata jänese juurde, viskuda talle peale ja hoida teda kõvasti kinni. Kuid onu Harald ütles alati, et hea jahimees ei lähe kunagi liiga hoogu, niisiis jäi