Merevaigusilmadega jänes

Edmund de Waal

Suurbritannia keraamik Edmund de Waal jutustab raamatus „Merevaigusilmadega jänes” oma perekonna loo. Ephrussid olid Venemaalt Pariisi ja Viini rännanud suur rikas juudi soost pankurite suguvõsa, kelle jõukusest oli Teise maailmasõja lõpuks alles jäänud üsna vähe. Säilinud oli Jaapani tillukeste nikerdatud kujukeste kogu, mida oli peres põlvest põlve edasi antud. Päranduseks saadud netsukete jälgi ajades saab autor oma suguvõsa ajaloost nii mõndagi teada. Kujukesed ostis kunstikoguja Charles Ephrussi ning kinkis need oma nõole Viktorile pulmadeks. Austria Anschluss’i ajal pillutati pere laiali ning nende vara võõrandati. Netsuked päästis teenijanna, kes need põlletaskus oma tuppa viis ja madratsisse peitis. De Waali jutustamisstiil on värvikas ja emotsionaalne. Raamatus on lisaks pereliikmetele palju juttu kunstnikest ja kirjanikest, nii et tegu on ka kultuuriloolise teosega.

Originaali tiitel: Edmund de Waal The Hare With Amber Eyes A Hidden Inheritance Vintage Books 2010 Toimetanud ja korrektuuri lugenud RenГ© Tendermann Kaane kujundanud Mari Kaljuste Copyright В© Edmund de Waal 2010 В© TГµlge eesti keelde. Riina Jesmin, 2018 ISBN 978-9985-3-4425-5 ISBN 978-9985-3-4438-5 (epub) Kirjastus Varrak Tallinn, 2018 www.varrak.ee www.facebook.com/kirjastusvarrak TrГјkikoda OГњ Greif

Benile, Matthew’le, Annale ja minu isale

„Isegi kui mitte millestki enam ei hoolita, ei ole see päris ükskõik, et kunagi on seda tehtud, sest sellel olid alati omad põhjused, mis teistele jäid arusaamatuks /…/ Nüüd, mil ma olen natuke liiga kurnatud, et seltskonnaelust osa võtta, paistavad need ammused, minu jaoks nii isiklikud tunded – on see ju kõigi kollektsionääride veidruseks – väga väärtuslikena. Ma avan oma südame iseendale nagu mõne vaateakna ja vaatan järgemööda üle kõik need armastused, millest keegi teine kunagi teada ei saa. Sellest kollektsioonist, millesse ma praegu olen veel enamgi kiindunud kui kõigisse teistesse, mõtlen ma umbes nagu Mazarin oma raamatutest, ent samas ilma igasuguse ahastuseta, et üsna kurb saab olema kõigest sellest lahkuda.”

Charles Swann

Marcel Proust „Soodom ja Gomorra”

1 Marcel Proust, „Soodom ja Gomorra”. Tallinn, Perioodika, 1995, lk. 109–110. Tõlkinud Tiina Indrikson – Siin ja edaspidi tõlkija märkused. [ ↵ ] (#litres_trial_promo)

EESSГ•NA

1991. aastal sain ühelt Jaapani sihtasutuselt kaheaastase stipendiumi. Stipendiumi mõte oli anda seitsmele eri ametihuviga – inseneriasjandus, ajakirjandus, tööstus, keraamika – noorele inglasele jaapani keele algteadmised ühes Inglismaa ülikoolis, millele järgnes aasta Tokyos. Meie keeleoskus pidi panema aluse uuele ajastule suhetes Jaapaniga. Olime programmi esimesed väljavalitud ja ootused olid kõrged.

Teise õppeaasta hommikupoolikud veetsime kiirtoidu müügikohtade ja odavate elektripoodide segadiku lähedasel künkal asuvas Shibuya keelekoolis. Tokyo toibus 1980. aastate majandusmulli järgsest krahhist. Töölesõitjad heitsid maailma kõige tihedama liiklusega ülekäiguraja juures seistes pilgu ekraanidele, millel Nikkei börsiindeks üha ülespoole ronis. Vältimaks metroo kõige hullemat tipptundi, asusin teele tund aega varem, sain kokku ühe vanema õppuriga – arheoloogiga – ja me sõime kooliteel kaneelisaiu ja jõime kohvi. Esimest korda pärast koolipoisipõlve anti mulle kodutöid, tõelisi kodutöid: pidin igal nädalal ära õppima 150 kanji’t, jaapani tähemärki, analüüsima ühte tabloidlehe veergu, kordama iga päev kümneid vestlusväljendeid. Ma polnud osanud kartagi, et õppimist on nii palju. Teised, nooremad õppurid, heitsid õpetajatega jaapani keeles nalja nähtud telesaadete või poliitiliste skandaalide üle. Koolimaja asus rohelise metallvärava taga ja mulle meenub, kuidas ma neile sellel ühel hommikul jalaga virutasin, mõeldes, mida tähendab olla kahekümne kaheksa aastane ja kooli väravale jalaga virutada.

Pärastlõunad olid minu enda päralt. Kaks õhtupoolikut nädala