Spioon, kes pääses külma käest

Джон Ле Карре

„Spioon, kes pääses külma käest” on inglise põnevuskirjaniku John le Carré (snd 1931) kolmas romaan, millest sai pärast ilmumist kohe bestseller. Sageli parimaks spiooniromaaniks nimetatud loo tegevus leiab aset külma sõja aegsel Ida-Saksamaal. Romaan jälgib Suurbritannia salaluure ja Saksa DV Abteilungi vahelist julma, kuid haaravat kassi-hiire mängu ajal, mil Euroopat lahutas raudne eesriie ja Berliini müür.

John le CarrГ©

Spioon, kes pääses külma käest

I peatГјkk

KONTROLLPUNKT

Ameeriklane ulatas Leamasile uue kruusitäie kohvi ja ütles:

„Minge parem tagasi ja heitke magama. Me helistame teile, kui ta nähtavale ilmub.”

Leamas ei vastanud midagi, ainult vahtis kontrollpunkti aknast tühja tänavat.

„Te ei saa lõputult oodata, härra. Võib-olla ta tuleb hoopis teine kord. Ma võin lasta polizei’l meie Agentuuriga kontakti võtta: kahekümne minutiga olete siin tagasi.”

„Ei,” ütles Leamas, „väljas on juba peaaegu pime.”

„Aga te ei saa lõputult oodata. Kokkulepitud ajast on üheksa tundi üle.”

„Kui tahate minna, siis minge. Teist on palju abi olnud,” lisas Leamas. „Ma teatan Kramerile, et teist on kõvasti abi olnud.”

„Aga kui kaua teie ootate?”

„Nii kaua, kuni ta tuleb.” Leamas läks vaatlusakna juurde ja jäi kahe liikumatu politseiniku vahele seisma. Mõlema binoklid olid idapoolsele kontrollpunktile fokuseeritud.

„Ta ootab pimedat,” pomises Leamas. „Kindla peale ootab.”

„Hommikul kinnitasite, et ta tuleb koos töölistega üle.”

Leamasil kargas hing täis.

„Agendid ei ole lennukid. Nad ei käi sõiduplaani järgi. Ta on paljastatud, ta on jooksus, ta on hirmul. Mundt ajab teda taga, nüüdsama, praegusel silmapilgul. Tal on ainult üks võimalus. Las valib ise ületuleku aja.”

Noorem mees kГµhkles, tahtis Г¤ra minna, aga ei leidnud Гµiget momenti.

Putkas helises kell. Mehed jäid ootama, kõrvad korrapealt kikkis. Politseinik ütles saksa keeles:

„Must Opel Rekord, Liitvabariigi number.”

„Ta ei näe selles videvikus nii kaugele, oletab ainult,” sosistas ameeriklane ja lisas samas: „Kuidas Mundt teada sai?”

„Olge tasa,” ütles Leamas akna alt. Üks politseinik lahkus putkast ja läks aeglase sammuga liivakottide taha. Need olid laotud madalaks valliks viis-kuuskümmend sentimeetrit siinpool valget demarkatsioonijoont, mis ristas nagu tenniseväljaku tagaliin sõiduteed. Teine politseinik ootas, kuni kaaslane oli kükitanud liivakottidest kaitstud pikksilma taha, pani siis oma binokli lauale, võttis ukse kõrvalt varnast musta kiivri ning sättis selle hoolikalt pähe. Kõrgel kontrollposti kohal süttisid prožektorid, mis suunasid oma kiirevihud nagu rambivalguse sõiduteele.

Politseinik alustas kommenteerivat monoloogi. Leamas teadis seda peast.

„Auto peatub esimeses kontrollis. Ainult üks sõitja, naisterahvas. Eskorditakse vopo putka juurde dokumentide läbivaatamiseks.” Leamas ja ameeriklane ootasid vaikides.

„Mis ta räägib?” küsis ameeriklane. Leamas ei vastanud. Ta võttis laualt binokli ja jälgis liikumatul pilgul Ida-Saksa piirivalve tegevust.

„Dokumendid läbi vaadatud. Edasi teise kontrolli.”

„Härra Leamas, kas see on teie mees?” käis ameeriklane peale. „Ma peaksin Luure Keskagentuuri helistama.”

„Oodake.”

„Kus see auto nüüd on? Mis seal toimub?”

„Valuutakontroll, toll,” nähvas Leamas.

Leamas jГ¤lgis autot. Juhipoolse ukse juures seisid kaks vopot – rahvapolitseinikku –, Гјks kГµneles, teine oli paar sammu kaugemal ning ootas. Kolmas tegi aeglase tiiru Гјmber auto, seisatas pagasiruumi ukse taga ja lГ¤ks siis kiire sammuga juhi juurde. Ta tahtis vГµtit. Avanud pagasiruumi, heitis ta sinna pilgu, sulges ukse, viis vГµtme juhile tagasi ja lГ¤ks seejГ¤rel mööda sГµiduteed umbes kolmkГјmmend sammu selle idasakslasest tunnimehe juurde, kes seisis ihuГјksinda kahe vaenuliku kontrollpunkti vahel sГµiduteel, meenutades saabaste ning kottpГјkstega tГ¶ntsakat siluetti. Kaks meest kГ