VГµti
Sara B. Elfgren
Mats Strandberg
Engelsforsis on lõpp lähedal. Gümnaasiumi võimlas toimunud tragöödiast on möödunud vaevalt kuu, aga Väljavalitud ei saa mahti hinge tõmmata. Peagi lendab nende maailm taas uppi. Küsimused saavad vastuse. Saladused paljastatakse. Truudus pannakse proovile. Aeg hakkab otsa saama ja Väljavalitud saavad olla kindlad vaid ühes – kõik muutub. “Võti” on Engelsforsi noortetriloogia kolmas osa. Esimesed raamatud “Ring” ja “Tuli” on osutunud nii kriitikute kui ka lugejate seas väga menukaks, ja seda mitte ainult Rootsis. Neid loetakse juba kolmekümnes riigis ja õige pea on oodata ka raamatutel põhinevat filmi. 664 lk
Bergmark-Elfgren Sara, Strandberg Mats
VГµti
NГ•IAD, NII ELUSAD KUI SURNUD:
RING – VÄLJAVALITUD ENGELSFORSIS
MUUD TEGELASED
PIIRIALA
1
Pimestavvalge Гјmbrus muutub tuhmimaks.
Ida pilgutab silmi. Vaatab ringi.
Ta ei seisa enam kirikus. Ta ei seisa Гјldse kusagil. Гњmberringi on kГµik hall. Nagu udune, aga samas ka mitte. Rohkem nagu mitte miski.
Valges särgis Matilda seisab endiselt tema kõrval, hoiab tal käest. Tema punakasblondid juuksed, jääsinised silmad ja tedretähnid moodustavad neid ümbritseva hallusega terava kontrasti.
Ida proovib oma kätt ära tõmmata, aga Matilda ei lase.
„Kus me oleme?” küsib Ida.
„Piirialal.”
„Mis on…”
Matilda vaigistab teda.
„Tasa,” sosistab ta ja uurib kartlikul pilgul halli ümbrust. „Muidu leiavad nad meid üles.”
Äkitselt on Idal hea meel, et Matilda tal käest kinni hoiab.
Käsi.
Veel hiljaaegu, kui Ida kirikus oli, sirutas ta käe Minoo poole ja Minoo kõndis sellest otse läbi. Ent Matilda näib ju suutvat teda puudutada.
Siis ma võib-olla ei olegi päris surnud, mõtleb Ida. Mitte päris.
Ta vaatab alla ja näeb, et tal on seljas tavalised rõivad. Tume jakk. Helesinine V-kaelusega džemper ja teksad. Ta puudutab hõbedast südant, mis ta kaelakee küljes ripub.
Matilda haare tugevneb.
„Ai,” teeb Ida.
Matilda pistab jooksu, tГµmmates Ida kaasa, nii et too koperdab pisut, enne kui nad Гјhise rГјtmi leiavad.
Maapinda varjavad uduloorid. Pinnas on pehme ja käsnjas, Ida ei kuule oma samme. Aga mingisugune maapind siin vähemasti on. Ta tunneb seda. Ja ta hingab joostes kiiremini, pulss taob kõvemini. Hõbedane süda hüpleb vastu rinnakorvi.
Ma ei saa olla päris surnud, mõtleb ta. Mitte päris.
Nad jooksevad edasi. Selles halluses ei ole midagi, millele oma pilku kinnitada, kГµik perspektiivid kaovad, tundub, nagu nad ei jГµuakski kusagile.
Ida heidab pilgu tahapoole. Ainult hallus.
Ei.
Kostab vaikset sosinat.
Seal on midagi.
Ida ei näe seda, aga on selle olemasolus ometigi kindel. Ta tõstab tempot. Nüüd tirib juba tema Matildat. Edasi, edasi läbi eimillegi.
Taas kostab sosin, otse tema selja tagant.
Ida summutab karje. Tundub, nagu jälitaks teda samal ajal tema enese pimedusekartus.
Ta näeb eespool midagi vilksatamas, ta näeb, et eespool on olemas. Väike nüanss halluses, otsekui jääks see hõredamaks. Ja ta nagu aimaks midagi uduloori taga, otsekui päikesesõõri pilvede taga. Õrnkollakas toon, hajus valgus, mis voogab hallusesse.
Nad on juba peaaegu valguse juures, kui Matilda äkitselt peatub. Tema jääsinised silmad puurivad end Ida omadesse. Nicolause silmade koopiad.
„Ma pean nende tähelepanu kõrvale juhtima, aga ma leian su uuesti üles,” ütleb Matilda. „Aeg ja ruum on nüüd sinu jaoks teistsugused. Sa pead end liikvel hoidma, kui sa siin oled. Otsi valgust.”
Ning seejärel tõukab ta Idat tugevasti.
Nagu kukuks aegluubis. Г•hk on tihke ja avaldab vastupanu.
Ja Г¤kki seisab Ida kusagil hoopis mujal.
Kivipõrand. Saal. Kõrged sambad kerkivad tema pea kohal üles pimedusse. Need on kaunistatud kirevate mustrite ja kujunditega. Punane, sinine, kollane, roheline, must. Õhk on viirukist udune ja kange vürtsikas lõhn paneb pea ringi käima.
Ainus valgus tuleb teismelisest tüdrukust, kes seisab keset saali. Seda kiirgab tema kehast, immitseb läbi valge linase kleidi. Tema õlgadeni ulatuvad mu