Ungari kirjandus mitteungarlasele

Ivar Sinimets

"Ungari kirjandus mitteungarlasele" on esimene eestikeelne põhjalik Ungari kirjanduse käsitlus. Teos on läbilõige kogu Ungari kirjanduse kujunemisloost. Autor Ivar Sinimets tutvustab ladusas keeles hulganisti erinevaid autoreid, žanre ja Ungari kirjanduse periodiseeringut. Raamat pakub nii avastamis- kui äratundmisrõõmu igale kultuurihuvilisele."

UNGARI KIRJANDUSLUGU MITTEUNGARLASELE

Tavaliselt puutume me selle või teise maa selles või teises keeles loodud kirjandusega kokku konkreetsete teoste kaudu. Võib juhtuda, et me ei pööra teose kuulumisele sellesse või teise kultuuriringi üldse tähelepanu. Kui kontaktid teatud kirjandusega on aga kordunud, siis tekib vähegi nõudlikumal lugejal soov oma teadmisi süstematiseerida. Osaliselt aitavad sellele kaasa teoste ees- ja järelsõnad. Samm edasi on huvi tundmine kogu selle maa ja selles keeles kirjanduse vastu. Just siin on abiks kirjanduslugu. Paraku on eesti keeles kompaktseid kirjanduslugusid ilmunud suhteliselt vähe, ka kirjanduslugude koostamise põhimõtted on viimastel aastakümnetel paljuski teisenenud/teisenemas (Bókai 1997; Kibédi Varga 1998; Laitinen 1980; Rojola 1998; Saariluoma 1997; Tőzsér 1999; Varpio 1980; Fried 2004).

Järgnev käsitlus tahab anda ülevaate ungari kirjandusest. Tegemist ei ole traditsioonilise kirjanduslooga. Ühelt poolt on distantseerutud ungarikeelsetest käsitlustest (ehkki neid on tihti kasutatud) – tegemist on mitteungarlaselt mitteungarlastele mõeldud ülevaatega, mis paljuski on arvestanud ka (hetkel veel kunstilist elamust pakkuvate) tõlgete olemasolu või puudumisega. Teisalt on tavapärasest erinev pakutud materjal ise, alates kas või sellest, et toodud on tavatult palju tõlkeid, mis võib-olla isegi käsitluses domineerivad. Proosatekstid või nende katkendid on esitatud võib-olla kõige tavapärasemate tõlgetena. Luuletõlked on valdavalt toodud reaaluste tõlgetena koos originaaltekstidega, mis on meie kultuuriringis üsna harjumatu nähtus. Suhteliselt palju on sisukokkuvõtteid, mis filoloogide seas saavad tavaliselt äärmiselt üleoleva suhtumise osaliseks. Antud juhul on seda tehtud seda siiski teadlikult: sisu kui sellist ei tohiks kirjanduse kui terviku vaatlemisel loomulikult ületähtsustada, kuid potentsiaalse lugeja puhul tuleb üks või teine raamat tavaliselt kõne alla siis, kui omatakse sisust teatud ülevaadet („Sooviksin lugeda armastusromaani”, „Midagi ajaloost” jne). Tegelikult on sisu ümberjutustamine samuti teatud tõlkeliik, mida võib nimetada metatekstitõlkeks, nii nagu kirjandusteose esitamist filmivahenditega võib käsitleda kui intersemiootilist tõlget. Tavapärasest kirjandusloost erinev on ka teatud tekstide seoste jälgimine ungari kirjandusloo erinevatel perioodidel. Kirjandusloolise teksti inspireeritud väljundid ilukirjanduse tasemel lubavad teha järeldusi ka antud teksti rolli kohta kaasajal.

Tavaliselt püütakse kirjandusloo koostamisel mahutada sellesse võimalikult palju uusi andmeid, ka sellest on praegu loobutud (ei tohiks unustada, et tegemist on käsitlusega, mis kannab pealkirja „Sissejuhatus ungari kirjandusse”). Kuigi eesti keeles viimati ilmunud kirjanduslugude puhul on rõhutatud, kui väga lugeja tunneb huvi kirjanike eraeluliste seikade vastu, on neidki puudutatud ainult siis, kui see on vajalik kirjandusteoste paremaks mõistmiseks.

Ungari kirjanduse koodid. Ungari kirjanduse mõistmiseks tuleb jagu saada õige mitmest koodist. Neist esimene on muidugi ungari keel (vähesel määral on ungari kirjandust kirjutatud ka ladina, prantsuse ja vene keeles). Tõsi, paljud ungari kirjanduse kullafondi kuuluvad teosed on tõlgitud ka teistesse keeltesse, mis lubab ungari kirjandusest teatud määral osa saada ka seda keelt valdamata. Eesti keelde on tõlgitud suhteliselt palju ungari kirjandust, näiteks aastatel 1940–1990 ilmus ligikaudu 70 ilukirjanduslikku tõlget iseseisva raamatuna. Aga tavaliselt lubavad tõlked tutvuda üksnes ungari kirjanduse ühe või teise perioodiga, nii