Eluteatri näitelaval III vaatus. Vanemuine

Lembit Anton

Selle raamatuga paneb Eesti teatri elav legend Lembit Anton (s. 1922) värvika punkti oma teatrimälestustele. Kui Eluteatri näitelaval I osa (2012) keskendus peamiselt Lembit Antoni õpingutele Moskva Teatriinstituudis GITIS ja II osa (2013) töötamisele Tallinna Draamateatris, siis käesoleva, III osa fookuses on selgelt möödunud sajandi 60.-ndate – 80.-ndate aastate Tartu teater Vanemuine. Vastasseis ja vägikaikavedu Vanemuise autokraatliku peanäitejuhi Kaarel Irdiga võtab tuurid üles kohe nende tutvuse alguses, kui 6-klassilise haridusega ülbe teatrijuht teatab Eesti ainsale kõrgema haridusega režissöör-lavastajale Lembit Antonile: „Lavastada saad minu teatris alles pärast minu surma, aga näitlejana saad tööd nii palju kui soovid. Kui on vähe, küsi aga juurde, saad.“ Kas Lembit Anton seda sai ja mida põnevat Vanemuise teatris veel juhtus, saab hea lugeja aga teada, kui avab käesoleva raamatu… Eluteatri näitelaval III kuulub viimase, seitsmenda raamatuna ajaloolisse mälestuste sarja üldpealkirjaga Punane katk, millest siiani on ilmunud esimesed kuus raamatut: Selles sõjas mina ei sure (2007), Maakorraldajad (2010), Kuhu küll kõik külad jäid? I ja II osa (2011) ja Eluteatri näitelaval I (2012) ja II osa (2013).

MOSKVAS REЕЅIID Г•PPIMAS

Moskvasse!

Režissööriks õppimise mõte tekkis ootamatult ja mitte minu enda poolt, seda soovitas mulle GITISe rektor M. Gorbunov. See oli 1959. aastal.

1950. – ndatel aastatel läks maailmas moodi Bertolt Brecht. Ainult NSV Liidus ei tuntud huvi B. Brechti vastu. Esimesena NSV Liidus hakkas B. Brechti ideedest kinni Voldemar Panso ja lavastas Tallinna Draamateatris Brechti „Härra Punttila ja tema sulane Matti“. Moskva oli huvitatud sellest lavastusest ja Tallinna Draamateater kutsuti Moskvasse seda etendust pealinna sakstele näitama.

Draamateater võttis Moskvale näitamiseks kaasa ka eesti klassika – A. Särevi lavastatud „Vargamäe vanad ja noored“. Mängisime Kremli teatris. Huvi B. Brechti esmalavastuse vastu Nõukogude Liidus tõstis pinged kõrgele ja pani Moskva teatrieliidi kihama. Tuldi vaatama, kuidas eesti teater B. Brechti tõlgendab. Etendusi tulid vaatama ka GITISe õppejõud. Neid huvitas eelkõige GITISe kasvandiku V. Panso režiitöö ja ka endiste GITISe õpilaste – näitlejate tööd, kes nendes lavastustes kaasa mängisid.

Minul olid mõlemas lavastuses ilusad rollid mängida, eriti sulane Ott „Vargamäes“ ja punane Surkala „Härra Punttilas“. Publiku menu oli suur. Kõik etendused olid välja müüdud. Moskva ajalehed olid täis kiitvaid arvustusi. Nähtud etenduse „Härra Punttila ja tema sulane Matti“ kohta kirjutati raamat.

KГјlastasin ka oma instituuti. GITISe rektor M. A. Gorbunov kutsus mind oma kabinetti ja Гјtles:

„Nüüd oled sa teatris juba mitu aastat mänginud, sul on juba oma kogemus ja praktika, nüüd on aeg… Nüüd tuleb sul hakata režiid õppima.“

Ma ütlesin: „See on väga huvitav, aga…“

„Ei mingit aga,“ katkestas mind rektor M. Gorbunov, „praegu on sul just paras aeg alustada. Mina soovitan.“ Ja olukorra selgituseks jätkas rektor M. Gorbunov: „Meie maal ei jätku praegu igale teatrile haritud režissööri. On suur puudus kvalifitseeritud režissööridest. Selle lünga täitmiseks korraldab Üleliiduline Kultuuriministeerium Moskvas A. V. Lunatšarski nimelise Teatriinstituudi baasil, nii-öelda GITISe juures aastase kestvusega kõrgemad režiikursused. Et koolitada kõrge kvalifikatsiooniga režissöör, selleks ei alustatud mitte üliõpilasastmega, vaid nõudeks seati, et sisseastuja omaks eelnevat kõrgemat teatrialast eriharidust, kusjuures ta peab olema eelnevalt töötanud teatris näitlejana või näitejuhina vähemalt 8 – 10 aastat. See eeldaks seda, et inimesel oleks enne kõrgematele režiikursustele astumist küllaldane teatrialane kogemus ja eluliste tähelepanekute ja kogemuste pagas. Oleme arvamusel,“ jätkas M. Gorbunov, „et sellise ettevalmistusega inimesel ei ole