Surnud tГјdrukute klubi
Gudule
Värise, armaslugeja – uksed avab surnud tüdrukute klubi! Tere tulemast õnnetu lõpuga muinasjuttude maailma! Varu taskurätte, et pühkida hirmuhigi! Jajah, varutaskurätte, sest viha-, naeru- ja nukrusepisarad pääsevad lahinal voolama… Neilplikadel juba on, millest rääkida. Nad teevad seda ühtaegu tundeküllase helluseja julma otsekohesusega. Nendes lugudes kohtuvad lennukas fantaasia ja verdtarretav elutruudus, südant pitsitav äng ja vabastav naer, õrnus ja rõvedus, süütu alandlikkus ja vääramatult võigas kättemaks. Lugudeautor on Gudule, kodanikunimega Anne Duguël, lennuka kujutlusvõimega daam, kes on avaldanud üle kahesaja raamatu niilastele, noortele kui ka täiskasvanutele. Ta sündis Brüsselis 1945. aastal. Pere ainsa lapsena arenes Anne’is juba õige varakult välja pöörane lugemis- jakirjutamishimu. Pärast kunstiõpinguid Belgias veetis ta viis aastat ajakirjanikuna Lähis-Idas ning jätkas sama tööd mitme Prantsuse ajalehe-ajakirja juures. Tema esimene raamat ilmus 1987. aastal ja sestsaadik pole Gudule ilukirjandust jätnud. Esimestest teostest alates on teda saatnud suur lugejamenu ning tema looming on pälvinud rohkesti auhindu. Poolrealistliku, poolfantastilisena on see sihtgrupist sõltumata üsna ühetaoline. Lasteraamatud on muidugi iseasi, kuid piir Gudule’i “noortekate” ja täiskasvanutele mõeldud tekstide vahel pole kuigi range. Kui miski viimaseid esimestest eristab, siis vahest poeetilisem keelekasutus ja rõhutatud erootilisus. 2008. aastal ilmunud kogumik koondab Gudule’i lühiromaanide paremikku.
Gudule
Surnud tГјdrukute klubi
Jean Rollinile.
Aitäh kõige ja ülejäänu eest.
Lauluke hämaruses
1
Tere, tere, tölbikene,
kus sa lähed, lühikene?
Lähen parmu matusele.
Mis sel parmul viga oli?
Kits lГµi oma kinduga,
lammas labajalaga,
Leenu leemekulbiga,
Ann ahjuluuaga,
Peeter piibuvarrega,
Toomas tuhalabidaga.
Mul on igav… Ah, kui igav mul on… Mul pole elu sees nii igav olnud!
Tere, tere, tölbikene,
kus sa lähed, lühikene?
Selle salmi saatel keksisin ma sõbratar Bernadette’i seltsis alati hüppenööriga. Pikad punased patsid lendlesid ümber ta näo ning prillid põrusid ninalt iga kord, kui ta maad puudutas. Siis tõmbas ta käe põlletaskust välja, et need sõrmeotsaga tagasi õigele kohale kergitada. See alati sama mehaaniline liigutus oli nii ärritav, et mul oli tahtmine tal prillid peast rebida ja jalge alla trampida! Kuid ma hoidsin end tagasi: ta oleks töinama hakanud ja seda ma ei sallinud – nuttes nägi Bernadette välja nagu pärdik.
Tere, tere, tölbikene,
kus sa lähed, lühikene?
See kamin on kole, nii kole! Saaks ma vaid sellest eemale…
Kuid ma ei saa.
Minu kodus seisis kaminal krutsifiks kahe küünlajala ja pitsrätikuga. Õhtuti enne magamaminekut süütasime küünlad ja laususime selle ees palve. Mina kasutasin alati juhust, et armsalt jumalalt väikest õde paluda.
“Armas jumal, palun saada mulle väike õde, kellel oleks mõne lille nimi: Rose või Violette või Marguerite.[1 - Pr k vastavalt: roos, kannike, kirikakar. – Siin ja edaspidi tõlkija märkused.]”
Viimaks võttis armas jumal mind kuulda. Ema kõht läks ümmarguseks nagu pall. Kõrva selle vastu surudes kuulsin ma beebi müramist.
“Rose mängib jalkat!” ütlesin ma.
Ema hakkas selle peale naerma. Ta suudles mind, vastates:
“Võib-olla on seal hoopis su vennake.”
“Vennake – mihuke õudus!”
Kuid ma ei saanud kunagi teada, kas ema kГµhus oli tГјdruk vГµi poiss.
Tere, tere, tölbikene…
Ets kae, pariislane. Oma hobusesaba ja kikkhabemega näeb ta naljakas välja. Pikkade juustega mehed – häh, kui naeruväärsed nad on! Kui ma teda esimest korda nägin, mõtlesin, et mees on maskeerunud muistsete gallialaste juhiks Vercingetorixiks. Alles hiljem sain aru, et see ongi ta tegelik nägu. Tema nimi on Guillaume. Guillaume Vladovski. Tema naine Nora kannab poisipead. Need kaks on tõeline Tagurpidi-Antsla.
Nendega tutvumisest saadik on mu elu kГµvasti