Küll hunt hunti tunneb…
Kate Kessler
Miranda naeratas, sinistes silmades tuluke. „Kas sina oleksid valmis lähedase nimel tapma?“
„Muidugi mitte.“ Oeh. See lipsas huulilt libedamalt, kui oleks pidanud..
Miranda näis mõtlik, aga samas – ilukirurgiaga liialdamine võibki näoga niimoodi teha. „Mulle meeldiks mõelda, et tapaksin, aga ei usu et sellega hakkama saaksin.“
„Loodetavasti ei pea sa seda kunagi teada saama. Head päeva, Miranda.”
Naine vastas midagi, aga Audrey ei saanud sõnadest hästi aru – ta oli selle küsimuse peale mõttesse vajunud.
Ei, tema lähedase nimel ei tapaks.
Enam mitte.
Mõned arvavad, et väikelinnades ei ole saladusi…
Kate Kessler
KГјll hunt hunti tunneb
Mu tänusõnad kuuluvad kõigile, kelleta ma poleks saanud seda raamatut kirjutada, nii et igaühele teist:
Devile, kes vГµttis selle riski ja oli nii uskumatult toetav
Miriamile, et ta oli alati minu poolt
Dr Chris Fletcherile protsessis osalemise eest. Suur aitäh teile!
Mu Гµdedele, kes olid alati minu jaoks olemas
Minu lemmikpunapeale, kellega vestlemine viis selle raamatu sГјnnini
Mu sГµpradele, et olete mind mГµistnud ja mu hullumeelsust talunud. Ma armastan teid kГµiki
Steve’ile kõige eest. Absoluutselt kõige eest. Ma ei suudaks seda teha ilma sinu toe ja armastuseta ja selleta, et sa mulle mõnikord jalaga takka annad
Kõigile tüdrukutele, kes on hätta sattunud
Loodan, et leiate väljapääsu
Ja W-le. Sa jäid ellu ja puhkesid õide. Sa andestasid andestamatu ja leidsid rahu. Sa oled jõu ja halastuse kehastus
ESIMENE PEATГњKK
„Kas sina oleksid valmis lähedase nimel tapma?”
Audrey Harte tardus stuudioprožektorite valgusvihus. Jäise ligase keelega higi nilpsas ta juuksepiiri. „Kuidas, palun?”
„Kui lapsed tapavad” saatejuht Miranda Mason ei paistnud Audrey ebamugavust märkavat. Pilkupüüdev blondiin, kelle paks meigikord oli hakanud silmaümbruse kortsude kohalt pragunema, kummardus oma tikkjalgade kohale, mis olid nii tihedalt ristatud, et ta oleks võinud ühe jala teise pahkluu ümber keerata. Ta kandis sukkpükse. Kes neil päevil enam sukkpükse kannab? Eriti juuni lõpus ja Los Angeleses? „Enamik meist on ju midagi sellist öelnud, eks ole?”
„Ikka,” pressis Audrey vastuse oma kuivavast suust. „Inimestena meeldib meile arvatavasti mõelda, et oleksime oma lähedaste nimel pea kõigeks võimelised.” Kas ta häälest oli kuulda, nagu kaitseks ta end? Ta ise tundis küll, et peab end kaitsma.
Kätte õpitud naeratus kõverdas blondiini terava kontuuriga punaseid huuli. „Aga suurem osa meist ei pea seda otsust kunagi langetama.”
„Ei.” Külm higi hiilis mööda Audrey kaela allapoole. Ära nihele. „Suurem osa mitte.”
Miranda manas näole ilme, mis pidi ütlema „Ma olen tõsiseltvõetav ajakirjanik, saad aru?”. Võttemeeskond kutsus seda Oprah, ilmeks. „Aga David Solomon pidi. Tema otsustas kohutava vägivalla kasuks, mille tagajärjel on kaks poissi surnud ja üks rängalt vigastatud.”
Sellel hetkel näis pisut nihkesse läinud maailm järsku oma kohale klõpsatavat. Jutt käis ühest juhtumist – üpris kuulsast ja hiljutisest juhtumist LA maakonnas. Tema juhendaja Angeline oli olnud kaitse tunnistajaks.
Kõik ei keerle sinu ümber, meenutas ta endale. „David Solomon uskus, et tema kallima ja ta enda elu on ohus. Poisid kannatasid pideva ja sageli äärmusliku koolikiusamise all. On teada, et Adam Sancheze varasemate kehavigastuste hulka kuuluvad nii murtud ribid kui ka murtud nina, ning ka David sattus sarnase rünnaku tõttu haiglasse.”
Miranda kortsutas kaastundlikult kulmu, nii palju kui Botoxist halvatud kulmu saab kortsutada. „Kas kool võttis poiste kiusajatega midagi ette?”
Audrey raputas pead. Nüüd oli ta sõiduvees. Lastest rääkides – eriti neist, kes olid sunnitud end kaitsma, kui keegi teine seda ei teinud – tundis ta end tõeliselt enesekindlalt.
„Üks õpetaja vihjas, et rünnakud lõppeksid, kui poisid ei provotseeriks kiusajaid oma homoseksuaalsusega.” Persevest. „Direktor teatas, et