Lumivalgeke peab surema

Nele Neuhaus

Vihmasel novembripäeval kutsutakse Frankfurdi politseijaoskonna detektiivid Pia Kirchhoff ja Oliver von Bodenstein uurima kummalist liiklusõnnetust: üks naine on kukkunud jalakäijate sillalt otse all sõitvale autole. Tunnistajad väidavad, et teda lükati. Juurdlus viib Pia ja Oliveri väikesesse külla, kus ohver elas. Septembriõhtul üksteist aastat varem lähevad sealtsamast külast jäljetult kaduma kaks seitsmeteistaastast tüdrukut. Nende mõrvas mõistetakse kaudsete tõendite põhjal süüdi kahekümne kahe aastane Tobias Sartorius, Rita Crameri poeg, kes pannakse kümneks aastaks trellide taha. Pia ja Oliver kuulevad, et Tobias on pärast karistuse kandmist kodukülla tagasi pöördunud. Kohalikud on tulvil vaenu. On rünnak Tobiase emale kuidagi asjaga seotud? Külaelanikke küsitledes põrkavad uurijad vastu vaikimismüüri. Ja siis läheb kaduma järgmine noor neiu ning tundub, et koletislikud minevikusündmused on maalilises maakohas taas ärkamas. Uurimisest saab võidujooks ajaga, sest külaelanike jaoks on süüdlane selge – ja sel korral on nad valmis kohtumõistmise oma kätesse võtma. Kaasakiskuvalt põnev, inimloomuse ja ühiskonna sügavamaid tumedaid hoovusi paljastav mitmekihiline mõrvamüsteerium ei paku mitte ainult haaravat lugu, vaid uurib ühtlasi tagajärgi, mida võivad ühes väikelinnas kaasa tuua kuulujutud, võimumängud ja püüdlus iga hinna eest hoida püsti lugupeetuse fassaadi. „Lumivalgeke peab surema“ on tunnustatud Saksa krimikirjaniku Nele Neuhausi suurepärane põnevik, mis avab tema Bodensteini ja Kirchhoffi lugude sarja.

SIMONELE EELLUGU

Roostes raudtrepp oli kitsas ja viis otse alla. Mees otsis seinalt kobamisi lülitit. Mõne sekundi pärast ujutas 25-vatine pirn väikese ruumi üle hämara valgusega. Raske rauduks avanes hääletult. Mees õlitas korrapäraselt uksehingi, et uksekääksatus tema seal käies tüdrukut üles ei ajaks. Talle hoovas vastu soe õhk, mis oli segunenud närbuvate lillede magusa hõnguga. Mees sulges enda järel hoolikalt ukse, pani tule põlema ning jäi hetkeks liikumatult seisma. Suur, umbes kümme meetrit pikk ja viis meetrit lai ruum oli lihtsalt sisustatud, ent tüdruk paistis end siin hästi tundvat. Mees läks muusikakeskuse juurde ning pani selle käima. Ruumi täitis Bryan Adamsi kähe hääl. Ta ise ei pidanud muusikast suuremat, aga tüdruk armastas seda Kanada lauljat, ning tal oli kombeks tüdruku eelistustega arvestada. Kui ta juba pidi tüdrukut peidus hoidma, siis ei tohtinud too millestki puudust tunda. Nagu harilikult, ei öelnud tüdruk midagi. Ta ei rääkinud mehega, ei vastanud kunagi tolle küsimustele, ent see ei seganud meest. Ta lükkas kõrvale ruumi diskreetselt poolitava vaheseina. Seal ta lamaski, vaikse ja ilusana kitsal voodil, käed kõhul koos, pikad juuksed laotusid ümber ta pea nagu must lehvik. Voodi kõrval seisid tüdruku kingad, öölaual klaasist vaasis oli kimp närtsinud valgeid liiliaid.

„Tere, Lumivalgeke,” sõnas mees vaikselt. Ta laup hakkas higistama. Kuumus oli talumatu, kuid tüdrukule meeldis niimoodi. Ta oli alati olnud külmakartlik. Mehe pilk rändas fotodele, mis ta oli tüdruku jaoks voodi kõrvale üles riputanud. Ta tahtis tüdrukult küsida, kas võib uue foto lisada. Aga palve tuli esitada sobival hetkel, et tüdruk ei solvuks. Mees istus ettevaatlikult voodiservale. Madrats vajus tema raskuse all ja hetkeks arvas ta juba, et tüdruk liigutas. Aga ei. Ta ei liigutanud kunagi. Mees sirutas käe välja ning pani selle tüdruku põsele. Tolle nahk oli aastate jooksul omandanud kollaka tooni, see tundus kõva ja sitke. Silmad olid nagu alati suletud, ja isegi kui tüdruku nahk ei olnud enam nii õrn ja roosa, oli ta suu sama ilus nagu varem, siis kui ta veel mehega rääkinud ning talle naeratanud oli. Mees istus mõnda aega ja silmitses teda. Mitte kunagi polnud soov tüdrukut kaitsta olnud nii tugev.

„Ma pean minema,” ütles ta viimaks kahetsevalt. „Mul on nii palju teha.”

Ta tõusis, võttis vaasist närtsinud lilled j