Kes kГјlvab tuult

Nele Neuhaus

Surnud turvanaine rohelise energiaga tegeleva suurfirma peahoones. Lagunev merisealaip sama firma direktori laual. Järgmine surm on juba nagu maffiafilmis – kuulihaavadega vana talunik, kellest jääb maha 3 miljonit eurot väärt maatükk, mida tuulegeneraatorite firma endale ihkab. Ja lapsed, kellel kõigil on näpud nii põhjas, kui veel olla saab. No ja siis on veel muidugi keskkonnaaktivistid, kes millegipärast ökoenergia firma elu kibedaks tahavad teha … Detektiiv Pia Kirchhoff, kes on just äsja tagasi jõudnud puhkuselt Hiinas ja sattunud sekeldustesse päranduse tõttu, mille ta isa saab, on kistud järsku uurimisse, mis saab alguse pisikestest asjadest ja kasvab kohutava kiirusega millekski uskumatult suureks. Ning samal ajal peab ta toime tulema oma ekstsentrilise bossi Bodensteiniga, kes juhtub uuesti armuma. Nele Neuhausi „Kes külvab tuult …“ jätkub seal, kus „Lumivalgeke peab surema“ pooleli jäi. Nagu ka esimene raamat, uurib see idüllilisse maakohta seatud krimilugu eelkõige lihtsa inimese süngemat poolt – mis juhtub siis, kui mingi sündmus elus lükkab meid üle piiri, kust enam tagasitulekut ei ole …

Nele Neuhaus

Kes kГјlvab tuult

PROLOOG

Ta tormas mööda inimtühja tänavat nii kiiresti, kui suutis. Mustas öötaevas plahvatasid esimesed varajased uusaastaraketid. Kui tal ometi õnnestuks jõuda pargini, pidutseva inimmassini ja peita end sellesse! Naine ei tundnud ümbrust ning oli orienteerumisvõime täielikult kaotanud. Ta jälitajate sammud kajasid kõrgetelt majaseintelt vastu. Nad olid tal tihedalt kannul ja ajasid ta suurematest tänavatest üha kaugemale, eemale taksodest, metroost ja inimestest. Kui ta nüüd komistab, on kõik läbi.

Surmahirm pigistas naise kõri, ta süda tagus vastu ribisid. Sellist tempot ei jaksa ta enam pikalt hoida. Seal! Viimaks ometi! Kõrgete majade lõputute fassaadide vahel haigutas hämar pragu. Ta pööras täie hoo pealt kitsasse tänavasse. Ta kergendus kestis vaid sekundi murdosa, kuni ta mõistis, et oli teinud elu suurima vea. Tema ees kõrgus akendeta sile müür. Ta oli lõksus! Veri kohises kõrvus, tema hingeldamine oli äkki tekkinud vaikuses ainus heli. Naine kükitas paari haisva prügiurni taha, surus näo vastu karedat niisket majaseina ja sulges silmad meeleheitlikus lootuses, et mehed ei näe teda ja lähevad edasi.

„Seal ta ongi!” hüüdis keegi summutatud häälel. „Nüüd saame ta kätte.”

Helgiheitja pandi pГµlema, naine vaatas silmi kissitades pimestavalt heledasse valgusse. Ta mГµtted kihutasid ringi. Kas ta peaks appi karjuma?

„Siit ta välja ei saa,” lausus teine mees.

Sammud kajasid sillutisel. Mehed tulid ligemale, nüüd juba kiirustamata. Naise keha valutas hirmust. Ta surus higist niisked käed rusikasse, küüned vajutasid valusalt lihasse.

Ja siis nägi naine teda! Mees astus valgusvihku ja vaatas alla naise peale. Ühe kergendust toova hetke lootis ta hullumeelselt, et mees tuli talle appi.

„Palun!” sosistas naine kähedalt ja sirutas käe mehe poole. „Ma võin kõike seletada, ma …”

„Hilja!” katkestas mees teda. Naine nägi mehe näol külma viha ja põlgust. Viimane lootusekübe ta sees kustus ja pudenes tuhaks, nagu oli pudenenud ka ilus valge villa järve kaldal.

„Palun ära mine!” Naise hääl kõlas kiledalt. Ta tahtis mehe juurde roomata, anuda temalt andestust, vanduda, et teeb mehe heaks kõik, aga too pöördus kõrvale ja kadus, jättes ta üksi meestega, kellelt ei olnud halastust loota. Paanika haaras teda nagu must laine. Ta vaatas meeleheitlikult ringi. Ei! Ei, ta ei tahtnud surra! Mitte siin pimedal räpasel tänaval, mis haises kuse ja prügi järele!

Ta kaitses end hirmust sündinud jõuga, peksis käte ja jalgadega, võitles meeleheitlikult oma viimast võitlust. Aga tal ei olnud lootust, mehed surusid naise vägisi vastu maad ja väänasid ta käed jõhkralt selja taha. Siis tundis ta käsivarres torget. Ta lihased lõtvusid, tänav ujus ta silme ees, riided kisti tal seljast, kuni ta lamas alasti ja abitul