Keegi ei pääse siit eluga: Jim Morrisoni elulugu

Jerry Hopkins

Danny Sugerman

Siin on Jim Morrison kogu oma mitmekülgsuses – laulja, filosoof, luuletaja, mässaja –, hiilgav, karismaatiline ja kinnismõtteline otsijavaim, kes trotsis võime selle kõikides vormides, avastaja, kes kompas „tegelikkuse piire, et näha, mis juhtub …” Seitse aastat kirjutasid seda biograafiat kaks meest, kelle empaatiavõime ja kokkupuude Jim Morrisoniga andis neile ainulaadse ettevalmistuse selle kaasaegse tragöödia jutustamiseks: Jerry Hopkins, kelle kuulus Presley biograafia „Elvis” sündis tänu Morrisoni toetusele, ja Danny Sugerman, Doorsi usaldusmees ja abiline. See klassikaline menuk näitab teile Sisalikukuningat täiesti uues valguses ning võtab teid endaga teisele poole kaasa.

Jerry Hopkins, Danny Sugerman

Keegi ei pääse siit eluga: Jim Morrisoni elulugu

Erin ja Nicky ja Rebecca

    – Jerry

Ray ja Jim

    – Danny

Гњtleme nii, et ma kompasin

tegelikkuse piire.

Ma tahtsin teada,

mis juhtub.

Muud midagi:

lihtsalt uudishimu.

    – Jim Morrison

В В В В Los Angeles,

В В В В 1969

EessГµna

Jumalatele armsad olendid surevad varakult,

kuid elavad igavesti jumalate juures.

    – Friedrich Nietzsche,

    „Tragöödia sünd”[1 - Friedrich Nietzsche. Tragöödia sünd. Saksa keelest tõlkinud Anne Lill, Tänapäev, 2009 – toim.]

Doors oli rokikuulsuste panteonis omamoodi anomaalia. Oma hiilgeajal ei teinud see bänd folki või džässi, ja kuigi mõned rokikriitikud on nimetanud nende muusikat happerokiks, ei olnud see siiski osa San Francisco Airplane’i – Dead’i – Quicksilveri[2 - Tolle ajastu bändid Jefferson Airplane, Grateful Dead, Quicksilver Messenger Service – tlk.] sarnasest happeroki saundist. Neil polnud mitte mingit pistmist Briti muusika invasiooni või väikseimatki seost popmuusikaga üldisemalt, kuigi nad lõid edetabelite esikohtadele jõudnud hittsinglid. Ja kuigi New York kohtles Doorsi hästi, võttes bändi peaaegu omaks, ei olnud see suhe sama soe kui näiteks Velvet Undergroundiga[3 - Asutati 1965. aastal New Yorgis – tlk.] – vaatamata sellele, et mõlemad eelistasid sünget ja müstilist temaatikat. Ta polnud isegi osa folkrokist, mis valitses tol ajal Los Angeleses Byrdsi, Buffalo Springfieldi ja teiste sarnaste bändide muusikas. Isegi selles kambas, kuhu kuuluvad ka Elvis, Joplin ja Hendrix, moodustas Doors omaette nähtuse. „See oli kummaline ja tontlik maailm,” kirjeldas Jim seda kord ise, „nagu mingi uus ja Metsik Lääs.”

Jim Morrisonist selgeima pildi saamiseks tuleb teda vaadelda Doorsi kaudu ning seejuures on kõige tähtsam meeles pidada, et see oli mitmekülgne bänd, milles iga indiviid moodustas omaette tahu. Kord ühel turneel astus õhtujuht enne kontserdi algust lavale, et bändi etteaste sisse juhatada.

„Daamid ja härrad,” kuulutas ta publikule, „lubage esitleda – Jim Morrison ja Doors!” Järgnes tavapärane aplaus.

Kui teadustaja lavatrepilt alla tuli, tõmbas Jim ta kõrvale ja ütles: „Kuule, mees, mine uuesti lavale ja tutvusta meid õigesti.”

Mees läks ähmi täis. „Mis juhtus? Mida ma valesti tegin?”

„Meie oleme DOORS,” ütles Jim, „bändi nimi on DOORS.”

See oli bänd, mille sõnastamata eesmärk oli muusikaline alkeemia – Doors püüdis ennekuulmatul moel ristata poeesiat rokkmuusikaga ning selle segaverelise panna omakorda kokku teatri ja draamaga. Bänd püüdles selle poole, et ühendada esineja ja publik, liites nad otse Universumi Mõistusega. Vähemaga nad ei leppinuks. Doorsi jaoks tähendas see riski, mitte mingeid trikke, varjatud kaarte, mitte mingit butafooriat ega eriefekte – ainult alasti ja ohtlik reaalsus, mis tungib läbi näivuse, kasutades selleks muusika võimet äratada inimestes endis suikunud piirituid võimeid.

Doors püüdis lakkamatult oma muusa soosingut võita – see tähendab, et Morrison püüdis oma muusat ja bänd järgnes talle, bänd ei jäänud temast maha. Jim oli veendunud, et muusat ei saa lihtsalt sundid