Artemis

Энди Вейер

Jasmine Bashara pole kunagi tahtnud hakata kangelaseks. Ta tahtis lihtsalt rikkaks saada. Mitte metsikult rikkaks nagu mitmed külalised tema kodulinnas Artemises, inimkonna esimeses ja ainsas Kuu-koloonias, vaid lihtsalt niipalju jõukaks, et kolida välja oma kirstusuurusest korterist ja süüa midagi paremat kui maitsestatud vetikad. Niisiis, kui võimalus kiiresti palju teenida tekib, ei suuda ta jätta seda kasutamata. Mis sest, et selleks on vaja kasvada pisismugeldajast suurkurjategijaks. Ent täiusliku kuritöö kavandamine osutub alles tema probleemide alguseks, sest tema väike ilus rööv viib ta otse keset hoopis suuremat vandenõud võimu haaramiseks terves Artemises. Menuka "Marslase" autori uus põnevusromaan lähitulevikust.

Originaali tiitel:

Andy Weir

Artemis

Crown, 2017

Toimetanud Siiri Soidro

Kujundanud Villu Koskaru

Copyright В© 2017 by Andy Weir

This translation published by arrangement with Crown Publishers, an imprint of the Crown Publishing Group, a division of Random House LLC and with Synopsis Literary Agency

Tõlge eesti keelde © Tiina Randus ja Tänapäev, 2018

ISBN 978-9949-85-367-0

ISBN 978-9949-85-410-3 (epub)

www.tnp.ee

TrГјkitud AS Printon trГјkikojas

PГјhendatud Michael Collinsile, Dick Gordonile, Jack Swigertile, Stu Roosale, Al Wordenile, Ken Mattinglyle ja Ron Evansile. Sest neid ei ole kaugeltki piisavalt kiidetud.

1

Põrutasin üle halli ja tolmuse pinnase Conradi mulli suure kupli poole. Selle punaste tuledega ääristatud õhulüüs oli masendavalt kaugel.

Raske on joosta, kui seljas on sada kilogrammi varustust, isegi Kuu raskusjõu juures. Aga lausa hämmastav, kui kiiresti inimene liigub, kui kaalul on elu.

Bob jooksis minu kõrval. Raadiost kostis tema hääl: „Las ma ühendan oma balloonid sinu skafandriga!”

„Siis saad lihtsalt sina ka surma.”

„Leke on suur,” ähkis ta. „Ma näen, kuidas sul gaas balloonidest välja tuleb.”

„Aitäh julgustamast.”

„Mina olen siin EVA-meister

,” teatas Bob. „Jää seisma ja las ma ühendan!”

„Ma ei ole nõus.” Jooksin edasi. „Kohe enne lekkealarmi kostis plõks. Metalli väsimine. Ilmselt ventiilikoost. Kui sa ühendama hakkad, tõmbad oma vooliku vastu katkist serva puruks.”

„Ma olen valmis riskima!”

„Mina ei ole sellega nõus,” vastasin mina. „Usu mind, Bob. Metalli ma tunnen.”

Hakkasin tegema pikki ja ühtlaseid hüppeid. See tundus nagu aegluubis, aga oli parim viis kogu selle koorma all liikuda. Kiivri eelkuva ütles, et õhulüüsini on viiskümmend kaks meetrit. Heitsin pilgu käsivarrel olevale näidule. Mu hapnikuvaru vähenes silmanähtavalt. Seega ma parem enam ei vaadanud.

Pikad sammud tasusid ära. Jätsin lausa Bobi seljataha, ehkki ta on kogu Kuu kõige parem EVA-meister. Trikk on selles, et kuupinda puudutades tuleb iga kord kiirust lisada. Aga see tähendab ka seda, et iga hüpe on keerukas. Kui midagi tuksi keerad, kukud näoli ja libised mööda pinnast. EVA-skafandrid on vastupidavad, aga parem on neid mitte vastu regoliiti hõõruda.

„Sa lähed liiga kiiresti! Kui kukud, lööd näoplaadi puruks!”

„Parem kui vaakumit imeda,” vastasin mina. „Mul on umbes kümme sekundit aega.”

„Ma olen sinust kõvasti maas,” ütles ta. „Ära mind oota.”

Sain alles siis aru, kui kiiresti ma liigun, kui Conradi kolmnurksed plaadid mu vaatevälja täitsid. Need kasvasid ikka väga kiiresti.

„Kurat!” Aeglustada polnud aega. Tegin viimase hüppe ja veeresin veel veidi edasi. Ajastasin selle täpselt õigesti, pigem vedamisest kui osavusest, ja tabasin jalgadega seina. No hästi, Bobil oli õigus. Ma olin kaugelt liiga kiiresti liikunud.

Kukkusin pinnasele, ajasin end jalule ja krabasin luugi vändast.

Kõrvad läksid lukku. Kiivri alarmid huilgasid. Balloon oli viimase vindini tühi – enam ei olnud lekke vastu midagi teha.

Surusin luugi l