Archie tutvub Nero Wolfe'iga
Robert Goldsborough
Tagakaanetekst ehk siis raamatu sisututvustus: 1930. aastal saabub nooruke Archie Goodwin põnevuse otsinguil provintsist New Yorki, kuid tema karjäär öövalvurina jääb liigse «päästikulembuse» tõttu üsna lühikeseks. Oma värske püstolikangelase kuulsuse abil saab ta peatselt tööd detektiiv Del Bascomi juures, kuid alles hotellimagnaadi poja Tommie Williamsoni röövimise juhtum viib Goodwini kokku mehega, kes muudab ta kogu edasist elu. Et aga tõestada oma väärtust Lääne 35. tänaval elava ja harva oma tugitoolist lahkuva seitsmendik tonni kaaluva Nero Wolfe'i silmis, peab Archie esmalt leidma Tommie Williamsoni. Oma meisterlikult Rex Stouti stiili, tegelaste iseloomu ning dialoogi jäljendavate romaanidega 1980ndatel kuulsaks saanud Robert Goldsborough jätkab Stouti pärijate loal Nero Wolfe'i ja Archie Goodwini seikluste kirjeldamist. Tema esimene Wolfe'i seiklus «Mõrv mi-minooris» sai 1986. aastal bestselleriks ning pärjati Nero Wolfe'i ühingu Nero auhinnaga, sellele järgnes veel kuus romaani, mis kõik 1990ndatel ka eesti keelde tõlgiti. Alates 2012. aastast kirjutab Goldsborough uusi Nero Wolfe'i romaane, millest esimene ongi nende kaante vahel eesti lugejateni jõudev lugu kuulsa tugitoolidetektiivi ja tema tarmuka abilise esimesest kohtumisest. MULJETAVALDAV SAAVUTUS, MIS ÜLLATAB MEELDIVALT KADUNUD REX STOUTI KRIMINULLIDE AUSTAJAID! -Publishers Weekly
Robert Goldsborough
Archie tutvub Nero Wolfe'iga
Barbara Stoutile ja Rebecca Stout Bradburyle, kelle toetust ja julgustust ma hindan enam, kui väljendada oskaksin
1.В PEATГњKK
Olgugi et september oli vaevalt poole peal, pani Hudsonilt puhuv tuul mind soovima, et oleksin kandnud oma uut karusnahkse vooderdusega jakki. Nende pisut rohkema kui kahe nädala vältel, mil olin Morelandi impordikompanii sadamasildu valvanud, tundus iga uus öö eelmisest jahedam. Selle tempoga külmun ma enne Halloweeni surnuks.
Ma poleks valinud seda tööd, kui midagi paremat oleks pinnale kerkinud, kuid mul oli hea meel üldse mingit tööd saada. Olin näinud piisavalt tihti noid pikki sabasid supiköögi ukse taga tänaval, et olla tänulik palgatšeki eest, olgugi see väike. Pealegi, ma ei kavatsenud pöörduda tagasi Ohiosse, Chillicothe’i, saba jalge vahel.
Bates oli manitsenud mind eriti valvas olema laeva tõttu, mis oli sadamasse jõudnud tund enne minu saabumist suure laadungi Šveitsi käekellade ja muude hinnaliste kelladega. Need pidi maha laaditama järgmisel hommikul. «Vaevalt et miskit juhtub, poiss,» ütles ta mulle õlale patsutades, «aga parem on mitte riskida. Pea meeles, kui näed kedagi kahtlast, tulista õhku. See toob võmmid kähku kohale ja hirmutab pätid minema.»
Ma sõrmitsesin püstolit, mis rippus puusal kabuuris. Kuigi olin kodumail isaga jõe ääres haavlipüssist parte lasknud, polnud ma revolvrit kunagi käes hoidnud ega arvanud, et mul seda valvuritöös vaja läheb.
Olin just lõpetanud kolmanda tiiru pikal sadamasillal ja leidsin end vahtimas New Jersey tulesid teispool jõge, kui kuulsin, nagu oleks keegi kusagil selja taga kingaga kraapsanud. Surusin end vastu laohoone seina ja õngitsesin välja taskulambi. Enne, kui selle põlema sain, nägin kedagi laevanina varju kaduvat.
«Seis!» karjusin vööri poole joostes, tulistasin ühe lasu õhku ja võpatasin selle kajast. Võtsin tempo maha, kui lähenesin kohale, kuhu olin varju kadumas näinud, kui kõlas uus lask – ja seekord tulistati mind!
Kuul tungis laohoone seina otse mu õla kohal ning see sundis mu kiiresti maha kükitama. Öisest külmast hoolimata hakkasin higistama, kui nihutasin end ümber suure kaubalaeva vööri, püstol laskevalmis. Kaks meest, kelle siluetid Jersey kalda tulede paistel välja joonistusid, hiivasid end kaubalaeva üht kinnitustrossi pidi ülespoole nagu paar ahve.
«Seis!» karjusin uuesti. Seekord tulistasid mõlemad mehed, kuid nende sihik oli kehv, kuna nad pidid lisaks püstolile kõikuvast köiest kinni hoidma. Minu oma oli parem. Sain teha paar lasku ja tüü