Maria Theresia taaler

Jaan Tepp

Maagilis-realistlik reis ümber Napoleoni-aegse Vahemere. El Greco tundmatu maal käivitab õpilase ja meistri pingelised suhted, mis viivad Amalfi kloostrist üle Vahemere Tunise orjaturule, ekseldes sufide müstikasse ja evangelist Markuse jalajälgedesse.

Pagemine Tunise õukonna peente intriigide ning varjuna kannul käiva salamõrtsuka eest läbi Aafrika ja Aboukiri merelahingu viib Ephesose rohelusse varjunud vennaskonnani.

See on raamat armastusest ja ebausust ning nähtamatust reaalsusest meie ümber.

Jaan Tepp

Maria Theresia taaler

Erik Joonatanilejamaagilisele Ruu kГјlale

PROLOOG

Väsinud ratsanik kiskus vahutava täku Caserta palee ees paigale. Napoli kuninga kojaülem vaatas aknast halli tibutavat vihma ja imestas, miks uksehoidja laseb külalisel peaust prõmmida. Hämarus ja kolmnurkne tragunimüts varjasid tulija näo. Ukse avamine ja summutatud vestlus tuli nagu läbi paksu udu. Mees nägi külalise hobust talutavat tallipoissi. Loom oli koledast ilmast ja kiirustamisest norus. Kõrb ratsu hoidis pead maas ja sammus tuimalt läbi tibutava vihma talli poole.

Külalise tulek läbi halva ilma viitas rutakusele, mis ei sobinud Napolisse. See oli ebaviisakuse piir, millega Carlose regent oskas silma paista – saata hingamispäeval saadik Ferdinandi paleesse. Hispaanlase sülekoer ei valinud Napoli asjadesse sekkumiseks aega.

„Värdjas,“ pomises kojaülem. Ta vaatas kahe trepimademe vahel olevasse peeglisse, lootes märgata tulijat vestibüülis. See oli tühi. Mees läks alla ja märkas möödajooksvat teenrit, kes kinnitas Cavalli hirmu – külaline oli regendi kuller, kes suunati kööki sooja. Cavalli otsustas vaatamata keelitustele sinna järele minna ja vilistada viisakusele. Ta soovis vastata regendi jõhkrusele sihiliku solvanguga. Kuller kargas kojaülema sisenemisel püsti ja viskas leivakääru lauale.

„Istu!“ käsutas Cavalli. „Mis sind siia toob?“ Kojaülem räntsatas teisele poole tammepuust lauda ja trummeldas sõrmedega laigulist plaati.

„Mul on sõnum Madriidist,“ ütles kuller.

„No arvata võib,“ vastas Cavalli irooniliselt. „Kas su peremehel on sõnum mulle või Ferdinandile?“

„Kiri kuningale,“ pomises mees ja ulatas põue peidetud ümbriku. Sellel ilutses regendi verev pitser. Cavalli murdis kirja lahti ja luges ühtlaste ridadega kaetud paberit.

„Kas sa tead, mis siin kirjas on?“ urises Cavalli paberit kokku voltides.

„Põhimõtteliselt tean,“ vastas kuller. Sooned kojaülema otsmikul paisusid.

„Hullumeelsus!“ pahvatas Cavalli. „Carlos soovib tõmmata Napoli tragunid Rooma alla?“ Mees toksis kirjaservaga lauaplaati ja jätkas ärritunult: „Koalitsioonis lepiti kokku, et meie ülesandeks jääb Itaalia ranniku kaitsmine prantslaste ja berberite eest.“

„Austerlased on Alpide all kinni,“ ütles kuller servjetiga huuli pühkides. „Mingi tundmatu kindral Bonaparte on kogu Rooma liini lukku löönud. Abi peab tulema Napolist.“

„Kuule sina,“ sekkus kojaülem jõhkralt, „ütle de Boleale, et ma ei jäta rannikut kaitseta ja ei tühjenda garnisone õukonnamängudeks. Kogu Amalfi keeb – ülikud ihuvad Ferdinandi vastu hammast ja sosistavad Viiniga. Austerlaste taalrid on piastrite väärtuse olematuks teinud. Aadlikud vaid ootavad, et tragunid liikvele läheksid.“

„Kahjuks ei huvita Madriidi piastrite väärtus ega teie suhted aadlikega,“ ütles kuller vahele. „Carlos soovib Napoli üksuseid Rooma alla nii ruttu kui võimalik. Paavstiriik on ohus ja Napolit on kutsutud seda kaitsma.“ Mees vaatas Cavallile väljakutsuvalt silma, kuid tema ebakindlust reetis kiiskavvalge servjeti närviline mudimine.

„Hüva!“ urises Cavalli ja lükkas tooli kriiksuga laua juurest eemale. „Me arutame seda Ferdinandiga.“ Kuller tõusis ja viskas kortsus rätiku lauale. Nagu väljakutseks. Kojaülem rehmas tüdinult käega ja läks ruumist välja.

KATEDRAAL

„Jookseme!“ sikutas sihvakas plika Giannit varrukast. „Katedraali juures on müstikuid nähtud.“ Noored suundusid Amalfi