In Manibus Portabunt. Kätel kantud. Einar Laigna

Einar Laigna

Einar Laigna (sünd 1937) on tähelepanuväärne isiksus Eesti avalikus elus: hinnatud lektor ja ajaloofilosoof, vaimulik, erusõjaväelane, käsitöömeister. Võrratu ajalootaju annab tema mõtetele erilise, ajastuteülese perspektiivi. Einar Laignat on kardetud ja armastatud – ta on mees, kes ütleb tõtt. Laigna on väärtustanud füüsilist ja vaimset pingutust. Metallitöö, kulturism, filosoofia- ja teoloogiaõpingud, kõike on ta teinud kire ja andumusega, olles kujunenud mitmel alal eksperdiks ja õpetajaks. Käesolev raamat on tagasivaade Einar Laigna eluteele, kus leidub kohtumisi suurepäraste inimestega ning loomulikult ka inimlike puuduste ja nõrkustega. Oma elule vaadates tõdeb Einar Laigna vaid üht: "Olen kätel kantud!"

Raamat on valminud intervjuude põhjal Raamatus avaldatu väljendab autorit eseisukohti, mis ei pruugi ühtida kirjastaja tõekspidamistega Intervjueerinud Indrek Oper Kaasa aidanud Toomas Abiline Ümber kirjutanud Sigrid Abiline Toimetanud Indrek Petersoo Küljendanud Mari-Liis Bassovskaja Fotod: © Einar Laigna, Indrek Petersoo © Kirjastus Üksühene, 2017 ISBN 978-9949-9805-6-7 ISBN 978-9949-7266-0-8 (epub)

Raamatu loojad Indrek Oper (vasakult), Einar Laigna ja Toomas Abiline Kotkamäel Carl Magnus von der Pahleni ausamba juures kevadel 2017

IAvasГµnad

Käes on Issanda aasta 2016. On varasügis, küpsuse aeg, õitest on saanud viljad. Algab saagikoristus. Kelle elutee jõuab künkale või mäetippu, vaatab tagasi kogu käidud teele – ta näeb seal tõuse, komistamisi, tagasilibisemisi ja jälle ülesronimist. Kogu see tee, mis tundus kunagi nii pikk, on nüüd ülevalt alla vaadates lühike. Kas on siit tipust veel kuhugi edasi pürgida? Või on see edasi hoopis tagasi? Sinna, kust kord on tuldud siia maailma, et selle tunnetuse mäe otsa ronida ja mitte tee peal nõrkeda, tagasi vajuda ja otsast peale hakata – nii nagu koolis jäetakse klassi kordama või antakse suvetööd, nii on hinge saatus kosmilises plaanis. Sellel mäkke ronimisel peab hing ideaalis vaimu abil õppima valitsema mateeriat. Seega mäetippu jõudnul on ees kaks valikut: puudujääke ja ebaõnnestumisi kahetsedes piltlikult öeldes tõusta mäetipult lendu, teise dimensiooni. Või alustada otsast peale sama teekonda. Mäetipul seistakse üksi. Seal on ainult inimene üksi, vastamisi Lõpmatuga.

Inimese elu kulgeb sotsiaalse olendina kindlas kultuuris. Inimese saatuses väljendub ka tema kultuurkonna ajalugu – selle ülimaks väljenduseks meie kultuuris on gooti katedraal, mille looduslikuks vasteks on kuusemets. Selles kultuuris väljendab küpsusesse jõudmist kujundlikult sama pilt – tornitippu jõudnu toetub küll kogu katedraalile ja tema ühtsusele, aga sealt edasi võib hing ainult ära lennata.

See tagasivaade elule moodustab ju ühe inimese eluloo, tema saatuse. Kuigi kõige olulisemad momendid on isiklikust minast lähtuvalt väga tähtsad, omandab selle kirjeldamine tõelise mõtte ainult siis, kui me vaatame seda olemise ja olemasolemise kontekstis. Olemasolemise sfäär on kosmilis-ajalooline ning olemise sfäär hinges tajutav ja tunnetatav lõpmatus koos igavikulisusega. Iga filosoofia, mis välistab selle viimase, on puudulik kobamine pimeduses. Selgitatagu ja analüüsitagu olemasolemise (exsistentia) mistahes valdkondi ja nüansse.

Seega peaks isiklikus plaanis oma elutee meenutamine olema nagu karm analüüs, kus kirjeldatule ja meenutatule lisandub kosmilis-igavikuline hinnangu andmine. Selle tee läbikäimine ei ole sageli meeldiv, seega võib seda nimetada ka katarsiseks, puhastumiseks, üleloomuliku kahetsuse äratamiseks.

Oma eluloo kirjutamine lähtuvalt sellisest dispositsioonist peaks aitama vabaneda inimlikust edevusest ja soovist kujutada ennast kangelasena. Kõrgeid ideaale teostada püüdes peab inimene lõpuks tunnistama ainult ühte – et üheks õnnestumiseks tuleb lugeda oma arusaamist ebaõnnestumisest. Kas igavikulis-lõpmatuse dimensiooni ees ongi inimesel üldse millegagi praalida? Kui inime