Valetamise mäng

Ruth Ware

New York Timesi müügihittide „Pimedas, pimedas metsas“ ja „Naine kajutist nr 10“ autori Ruth Ware’i uus judisema panev romaan on ilmunud!Ühel jahedal juunihommikul jalutab naine koeraga Salteni idüllilise rannaküla Reachi-nimelise jõe loodeterohkel suudmealal. Enne kui perenaine takistada suudab, tormab koer vette ja lohistab kaldale eseme, mis paistab esialgu lihtsalt hulpiva kepina, kuid osutub millekski hoopis enamaks…Järgmisel hommikul saavad kolm Londoni erinevates osades elavat naist, Fatima, Thea ja Isabel, oma kunagise lahutamatu seltskonna neljandalt liikmelt Kate’ilt tekstisõnumi, mida nad pole MITTE KUNAGI soovinud saada. Sõnumis seisab vaid kolm sõna: „Ma vajan teid.“

Originaali tiitel „The Lying Game”

Autor Ruth Ware

Originaali autoriГµigused В© Ruth Ware, 2017

First published in the Great Britain by Harvill Secker, an imprint of Vintage. Vintage is part of The Penguin Random House Group Ltd.

KГµik Гµigused tagatud. See raamat on autorikaitse objekt ja seda raamatut ei tohi paljundada ega levitada mingil moel ei kaubandusvГµrgus ega ka kuidagi teisiti ilma kirjastaja nГµusolekuta.

TГµlge inglise keelest Pilleke Laarmann

Toimetaja Aidi Vallik

KГјljendus Jaak RГјГјtel

Kaanekujundus Blacksheep, foto В© Alamy

TГµlge eesti keelde В© Helios kirjastus OГњ

Г•igused teose levitamiseks Eestis kuuluvad Helios kirjastusele.

TrГјkkinud Print Best

Helios kirjastus 2018

ISBN 978-9949-610-33-4 (trГјkis)

ISBN 978-9949-610-34-1(epub)

Tol hommikul on Reach vaikne ja ääretu, helesinist taevast triibutavad lõheroosad pilved, madal meri vaid virvendab kerges tuules, seetõttu kõlab koera haukumine püssipauguna ning hirmutab õhku kiljuva ja tiirleva kajakaparve.

Lustlikult mööda jõekallast kihutav koer lippab mööda kraavikallast, kus turritavate rohututtidega kaetud liivaluidetest saavad pillirooga mudasonnid, mille vesi jääb mageda ja soolase vahele, ning ehmatab lendu rüüdid ja tiirud.

Kauguses seisab jaheda hommikutaeva taustal mere poole kalduval maapinnal rahulikult ainuke inimeste poolt loodud ehitis, Loodete veski, tume ja päevinäinud nagu tunnimees.

„Bob!“ heliseb naise hääl üle haukumise, kui ta hingeldades koerale järele jõuda püüab. „Bob, sa igavene krants! Lase lahti! Ma ütlesin, lase lahti! Mis sa leidsid?“

Kui naine lähemale jõuab, sikutab koer uuesti mudast väljaulatuvat eset ja püüab seda hammaste vahele saada.

„Bob, sa räpane elukas, oled üleni mudane. Lase lahti. Issand, kas tõesti jälle surnud lammas?“

Viimane kangelaslik tГµmme ja koer koperdab tagurpidi tagasi, midagi lГµugade vahel. VГµidukalt ronib ta kaldast Гјles ja asetab eseme omaniku jalgade ette.

Naine seisab tummaks löödult, koer jalge ees lõõtsutamas, ja siis laskub lahele vaikus nagu lähenev tõus.

Esimene reegel

Kostab tavaline teksisõnumi heli, vaikne „piip-piip“, mis Owenit ei ärata ega oleks mindki äratanud, kui ma poleks juba ärkvel olnud ja pimedusse vahtides lamanud, rinnal nohisemas beebi, kes enam eriti ei söönud, aga lahti ka ei lasknud.

Leban hetke vaikselt, mõeldes, kellelt sõnum küll olla võiks. Kes sellisel tunnil sõnumi saadab? Keegi pole ülevalgi ... kui just Millyl juba tuhud ei alanud ... Jumaluke, see ei saa ometi Milly olla? Lubasin, et võtan Noah enda juurde, kui ta vanemad Devonist õigeks ajaks pärale ei jõua, kuid ei mõelnud iial ...

Ma ei ulata oma kohalt päris hästi telefonini ning viimaks pistan väikese sõrme Freyale suunurka, haagin ta enda küljest lahti ning kiigutan piimast küllastunud beebit tasakesi seljal, kui ta silmad pahupidi pöörduvad, nagu oleks tüdruk pilves. Vaatan teda hetkeks, puudutan peopesaga ta väikest tugevat keha, tunnen, kuidas ta süda rinnus taob nagu lind puuris, kui ta unne vajub, ning sirutan siis telefoni järele, enda südamelöögid kergelt kiirenemas nagu tütre omade kerge kaja.

Ekraanivalguses kissitades koodi sisse tippides käsin endal lollused lõpetada – Milly tähtaeg on alles nelja nädala pärast, ilmselt lihtsalt