TГµrkeotsing

Heinrich Weinberg

SГјndmuste horisont

„Tõrkeotsingu“ tegevus leiab aset alternatiivajaloolises Eestis. See on maailm, kus Venemaa on killustunud, Eesti Föderatsioon ulatub Riiast Jaanilinna ja Kärdlast Pihkvani, ning kuna ei toimunud Liivi ega Põhjasõda, elab siin 10 miljonit inimest: eestlased, liivlased, lätlased ja venelased. Kaevandatakse fosforiiti ja uraani, jõudsalt edeneb geenitehnoloogia ning korporatsioonid ajavad nii seaduslikku kui illegaalset äri. Maris Alvin on endine sõjaväelane, kelle isa oli omal ajal allilmaorganisatsiooni Ühiskassa juht. Maris peab võitlust isiklike minevikudeemonitega ja on varjupaika otsinud Võnnu Psühhoneuroloogiakliinikus. Ühel sügishommikul on tema palatiseina taga Kaitsepolitsei inspektorid, kes uurivad Marise endiste teenistuskaaslaste poolt sooritatud röövmõrva Kaitseministeeriumi salajases diagnostikalaboris, ainult et need teenistuskaaslased peaksid paberite järgi ammu surnud olema. Romaanis on ootamatuid pöördeid, traagikat ja ei puudu ka romantika. Nagu kõik head lood, on ka „Tõrkeotsing“ lugu armastusest ja kättemaksust.

Heinrich Weinberg Tõrkeotsing Autoriõigused © 2018 Heinrich Weinberg Kaanepilt © Meelis Krošetskin 2018 Toimetanud Eva Luts Kirjastus Fantaasia & kirjastus Täheveski ISBN 978-9949-578-79-5 ISBN 978-9949-578-80-1 (epub)

Kui poleks olnud Liivi sõda ja Põhjasõda, oleks täna 10 miljonit eestlast. Mitte et elu seetõttu parem oleks. Teistsugune kindlasti.

1. HГ„KITUD

(Praegu – EstSoft AS – Paide)

Sadas vihma. Sadas ühtlaselt, tihedalt ja kiirustamata, justkui aega võttes kõike põhjalikult märjata. Sadas, nagu sellele ei tulekski lõppu.

Karl-Mathias Somelar, Kaitseministeeriumile tarkvara tootva Est-Soft AS’i diagnostikalabori peaspetsialist, peatus uksenišis, enne kui astus välja hämaralt valgustatud tänavale ja tõmbas kopsudesse sügava sõõmu niisket oktoobriõhku. Linnake oli vaikne. Pidigi olema sellisel kellaajal. Kuigi ega seal ka päevasel ajal teab mis rahvamassid ringi liikunud.

Tuuleiil sakutas ta mantlihõlmu ja peksis külma veepihu krae vahele. Somelar tõstis krae kõrgemale, tõmbas õlad kühmu ning kiirustas üle tühja tänava.

Hämarusest tulid talle vastu kaks tumedat kogu. Somelar hoidis kõnniteel paremale, et tekitada möödumiseks piisavalt ruumi. Kui maskides mehed tema tee tõkestasid ja talle gaasi näkku lasid, käis Somelari tuhmuvast mõistusest viimasena läbi mõte, et see siin pidavat ju olema Eesti üks turvalisemaid linnasid.

Nad võtsid Somelaril teine teiselt poolt kaenla alt kinni ja lohistasid tema teadvusetu keha tagasi halli ärihoone ette. Samast uksest, kust IT-insener oli paari hetke eest väljunud, astusid nad tema taskust laenatud kiipkaarti kasutades sisse. Koridoris põles hämar evakuatsioonivalgus. Polnuks keldrisse viival trepil tõkestuseks ust, millel olid biomeetrilised skännerid, poleks esmapilgul miski reetnud, et siin võiks olla peamiselt kaitseväe ja föderaalsete eriteenistuste tellimusi teostava tarkvarafirma diagnostikalabor. EstSoft AS oli oma ülikõrge turvalisusega allüksuse „peitnud” kõigile nähtavale väikesesse Kesk-Eesti linnakesse.

Somelari käejälje lugemine oli lihtne, silma võrkkesta tuvastamiseks teadvusetu keha püstihoidmine ja silma õigesse kohta sihtimine nõudis natuke pusimist. Mehed viskasid ukse vahelt sisse kaks gaasigranaati, seadsid gaasimaskid näo ette, võtsid hõlma alt välja väikesed käsirelvad ja laskusid keldrikorrusele. Turvamehed lamasid põrandal. Somelari kaart avas väikese seina külge kinnitatud lokkeri, milles oli nutikas võti järgmisse ruumi – laborisse. Mehed käisid süstemaatiliselt läbi kõik ruumid, lasid maha igaühe, kelle leidsid, ja asusid siis tööle.

*

Vihmapiisad peksid transporteri esiklaasi märjaks. Aile-Mari Johansen tundis end ebamugavalt, vaatamata teda kindlalt ümbritsevale istmele, sest tema paariline Maanus Kivinurk keeras rooli, tallas pedaale ja suunas madalat, nurgelist, kuuerattalist masinat mööda käänulist maanteed olulise