PalgamГµrvar
Tom Wood
Victor. Perekonnanimi puudub. Samuti minevik. Ta on palgamõrvar. Ja süngem veel kui teised temasugused. Triloogia I osa „Palgamõrvar“ on psühholoogiline triller, milles õnnestub autoril panna lugeja kaasa tundma mehele, kes ei tunne elu vastu mitte mingit austust – mõrvamine on tema töö. Spetsialistina on talle auasi ülesanne perfektselt täita – tappa jälgi jätmata…
Tom Wood
PalgamГµrvar
Hea lugeja!
Iga rakendus ja seade kuvab epubi veidi erinevalt. Parima tulemuse saamiseks palume Гјle vaadata oma lugemisvahendi seaded.
Armastusega vend Simonile, minu kГµige siiramale uskujale
1.В PEATГњKK
Prantsusmaa, Pariis
Esmaspäev
06.19 Kesk-Euroopa aja järgi
Sihtmärk jättis vanema mulje kui fotodel. Tänavalaternate valgus rõhutas sügavaid kortse näol ning kahvatut, lausa haiglaslikku jumet. Victori meelest tundus mees olevat ärevil, ilmselt kas ülemäärasest närvipingest või lihtsalt liigsest kofeiiniannusest üles köetud. Mis iganes seda põhjustas, kolmekümne sekundi pärast pole see enam üldse oluline.
Toimikukaanel oli nimi Andris Ozols. Lätlane. Viiekümne kaheksa aastane. Meeter seitsekümmend kolm pikk. Kuuskümmend neli kilogrammi raske. Paremakäeline. Ei mingeid nähtavaid arme. Hallinevad juuksed olid korralikult lühikeseks lõigatud, vuntsid hoolikalt kärbitud. Ozolsil olid sinised silmad. Ta oli lühinägelik ja kandis prille. Korralikult rõivastatud, tume ülikond mantli all, jalas viksitud kingad. Ta surus väikest nahast diplomaadikohvrit kahe käega vastu kõhtu.
Põiktänava otsas vaatas Ozols üle õla tagasi. Amatööri liigutus, liiga kohmakas, et märgata varju, liiga kiire, et kedagi tähele panna. Ozols ei näinud kõigest mõni meeter eemal varjus seisvat meest. Meest, kes oli tulnud teda tapma.
Victor ootas, kuni Ozols laternavalgusest välja jõudis, ja vajutas siis ühtlase, sujuva liigutusega päästikule.
Summutatud lasud plaksatasid öövaikuses. Ozols sai teineteise järel kaks tabamust rinnakusse. 5,7 mm kuulid olid nõrgad ja aeglased, kuid sama tapvad nagu suurema kaliibriga laskemoon. Vaskkesta ja pliisüdamikuga kuulid läbistasid naha, luu ja südame ning peatusid kõrvuti selgroolülide vahel. Ozols vajus tagasi, kukkus tuhmi mütsatusega maha, käed laiali, tema pea vajus küljele.
Victor väljus varjust ja astus mõõduka sammu edasi. Ta suunas püstoli FN 57 allapoole ja tulistas Ozolsile kuuli oimukohta. Mees oli juba surnud, kuid Victori arvates polnud ületapmist olemas.
Padrunikest kõlksatas sillutisekividel ja peatus naatriumlampide oranžis kumas helkivas loigus. Peale selle ja kahest Ozolsi rinnas olevast kuuliaugust kostva õhuvihina polnud mingeid muid helisid kuulda. Alles pingul kopsudest väljus tema elu viimase hingetõmbe õhk.
Öö oli külm ja pime, lähenev koit lisas idataevale jumet. Victor viibis Pariisi südames, kitsaste puiesteede ja väänlevate kõrvaltänavate ümbruskonnas. Põiktänav oli kõrvaline – akendest sinna ei paistnud –, kuid Victor kulutas veel hetke, veendumaks, et mõrval polnud tunnistajaid. Keegi ei oleks seda kuulnud. Nõrga laskemoona ja summuti tõttu kõlasid lasud lihtsalt plaksatusena, kuid see ei välistanud võimalust, et keegi võis valida põie kergendamiseks just selle paiga.
Veendunud, et ta oli seal üksinda, kükitas Victor laiba kõrvale, hoidudes ettevaatlikult verest, mida tema ohvri oimukoha poolesentimeetrisest väljumishaavast voolas. Victor avas vasaku käega diplomaadikohvri ja vaatas sisse. Ese peitus seal, nagu ta oligi oodanud, peale selle polnud midagi. Victor võttis mälupulga ja libistas selle oma kuue sisetaskusse. Väike ja pealtnäha süütu ese poleks küll tohtinud põhjustada inimese tapmist, kuid nõnda see siiski oli. Üks põhjus on sama hea kui teine, meenutas Victor endale. Kõik sõltus vaatenurgast. Victorile meeldis uskuda, et ta kõigest laskis endale maksta tegevuse eest, mida inimrass oli juba aastatuhandeid täiustanud. Tema oli lihtsalt selle arengu kulminatsioon.
Ta otsis surnukeha läbi, veendumaks, et selle j