Jaht Eichmannile

Neal Bascomb

Adolf Eichmann (1906–1962) oli Saksa Riigi Julgeoleku Peaameti ametnik ja Riikliku Salapolitsei osakonna B IV ülem, kes vastutas natsionaalsotsialistliku Saksamaa rassipoliitika ja inimsusevastaste kuritegude elluviimise eest. Pärast maailmasõja kaotust põgenes Eichmann Saksamaalt ja asus valedokumentidega elama Argentinasse, kus ta võttis nimeks Ricardo Klement. Noore juudiriigi luureasutused näitasid aga oma tipptaset, tehes kindlaks Euroopast pagenud Eichmanni elukoha, vangistasid ta seal ja toimetasid seejärel salaja Iisraeli, kus ta kohtu alla anti. Eichmanni 1961. aasta kohtuprotsessi Jeruusalemmas jälgis kogu maailm. Eichmann mõisteti süüdi sõjakuritegudes ja inimsusevastastes kuritegudes ning poodi järgmisel aastal üles. See on ainuke kord, kui Iisrael on surmanuhtluse täide viinud. Neal Bascomb kirjeldab neid sündmusi päeva ja minuti täpsusega. Ta jutustab lugu nii, et lugejal tekib tunne, nagu loeks ta ülipõnevat spiooniromaani. 1971. aastal sündinud Neal Bascomb on ajakirjanik, kes teeb kaastöid New York Timesile, Wall Street Journalile ja Los Angeles Timesile, ta on kirjutanud ka mitmeid raamatuid, mis on avaldatud rohkem kui 15 riigis. Neal Bascomb elab Ameerika Ühendriikides Seattle’is. 416 lk

Neal Bascomb

Jaht Eicmannile

Õiglust ei tule mitte üksnes maksma panna, vaid ilmselgelt ja kahtlemata tuleb seda teha ka kõikidele nähtaval viisil.

В В В В Гњlemkohtunik Gordon Hewart, 1924

…Ja sa tulidki, meie väärtuslik vaenlane, hüljatud olend, surmast ümbritsetud mees. Mida on sul nüüd meie täiskogu ees öelda?

    Primo Levi, „Adolf Eichmannile”, 1960

Proloog

203.В liini bussilt tulija hilines.

Teda jälginud rühm oli nüüd juba kolm nädalat vaadanud, kuidas nende sihtmärk naaseb töölt oma väikesesse telliskivipunkrit meenutavasse majja Garibaldi tänaval. Kõik õhtud olid ühesugused – kell 19.40 peatus 203. liini buss 100 meetri kaugusel Garibaldi tänava nurgast müügikioski juures, mees tuli bussist välja ja sellessamas peatuses väljus ka üks naissoost reisija. Nad lahkusid erinevas suunas. Mõnikord jäi mees kioski juurde pidama, et osta pakk sigarette, kuid üle ühe minuti ei kulutanud ta sellele kunagi. Seejärel ta ületas tänava ja hakkas oma maja poole minema. Kui lähenes mõni auto, süütas ta endast märku andmiseks taskulambi, mille ühes otsas põles punane ja teises valge tuli. Omaenda krundini jõudes tegi ta enne majja sisenemist selle ümber tiiru, otsekui oleks ta tahtnud kontrollida, kas kõik on ohutu. Majas tervitas ta abikaasat ja noorukest poega, süütas veel mõne petrooleumilambi ja istus siis õhtust sööma. Ta oli täpseid toimimisviise ja ajakavasid armastav inimene. Tema prognoositavus muutis ta haavatavaks.

Aga selle kolmapäevase päeva õhtul ehk 1960. aasta 11. mail läks kell 19.40 mööda, kuid näha polnud ei 203. liini bussi ega meest. Jälgimisrühm ootas kahes autos. Üks must Chevrolet’ sedaan oli pargitud esiotsaga bussipeatuse poole 202. maantee äärde. Selle toetusauto juht pidi niipea, kui mees nähtavale ilmub – kui ta ikka ilmub –, esituled sisse lülitama, et pimestada ta enne, kui ta jõuab vasakule oma maja poole keerata. Vangistajate must Buicki limusiin oli paigutatud maantee ja mehe kodu vahel Garibaldi tänavale. Selle sohvrivormis juht oli kapoti üles tõstnud, et jätta muljet, nagu oleks limusiinil mingi rike. Teised kaks seisid külmas ja tuulises õhtus auto kõrval ning tegid näo, et putitavad mootorit. Nood kaks olid jõumehed, kelle ülesanne oli sihtmärk võimalikult vaikselt ja kiiresti kinni võtta ja autosse toimetada.

Kell 19.44 lähenes viimaks mööda 202. maanteed buss, kuid see sõitis kioskist mööda, ilma et oleks peatunud. Meestesalk sai siin Argentinas Buenos Airese põhjaserva üksildases elamupiirkonnas ilma liigset tähelepanu äratamata oodata ainult teatava aja. Lausikul peaaegu puudeta väljal oli ainult käputäis maju. Selle kandi jaoks võõrad autod torkasid silma.

RГјhma limusiini tagaistmele varjunud juht