Esme Lennoxi kadumine

Maggie O'Farrell

„Esme Lennoxi kadumine“ on Maggie O’Farrelli lummav ja kiitust pälvinud gooti stiilis lugu peresaladustest ning otsatust vabadusest, mille annab meile tõde. Šikk ja sõltumatu Iris Lockhart peab Edinburghis väärtrõivaste poodi (ning üritab vältida oma abielus kavaleri), kui ühel päeval saab ta jahmatava telefonikõne. Vanatädi Esme – kelle olemasolust ei olnud tal aimugi – lastakse välja Cauldstone’i haiglast, kus teda on üle kuuekümne aasta kinni hoitud. Irise vanaema Kitty on alati väitnud, et ta oli pere ainus laps. Ent Esme dokumendid tõendavad, et ta on Kitty õde. Esme palgeil tunneb Iris ära oma isa näojooned. Esme tunnistatakse ohutuks – piisavalt terve mõistusega, et maailmas hakkama saada, kuid samas ka võõras, varjul hoitud pereliige, kes haiglast lahkudes kannab endaga kaasa hulga saladusi. Põimides meisterlikult kokku kolm jutustajahäält – Iris, Kitty ja Esme –, kirjutab Maggie O’Farrell lahti Esme traagilise ning painava puudumise põhjuse.

Maggie O'Farrell

Esme Lennoxi kadumine

Saul Seamusele

Tänusõnad

Minu tänu kuulub teile: William Sutcliffe, Victoria Hobbs, Mary-Anne Harrington, Ruth Metzstein, Caroline Goldblatt, Catherine Towle, Alma Neradin, Daisy Donovan, Susan O’Farrell, Catherine O’Farrell, Bridget O’Farrell, Fen Bommer ja Margaret Brindle Ridyard.

Selle romaani kirjutamisel olid mulle hindamatuks abiks mitmed raamatud, eriti Elaine Showalteri „Naiste haigus: vaimuhaigus ja inglise kultuur, 1830–1980” (Virago, London 1985) ning R.D. Laingi „Meelemõistus, hullumeelsus ja perekond” (Penguin, London 1964).

Suur Hullus pühim mõistus on –

kui kõrvalt vaadata –

Suur Mõistus – selge Hullus –

siin nagu kГµiges muus

on määrav Enamus –

kes poolt – on terve see –

kes vastu – hädaohtlik hull –

ja Raudu pannakse –

    Emily Dickinson[1 - Tõlkinud Doris Kareva („Kiri Maailmale”, Eesti Raamat 1988).]

Kuidas ma saan Гµnnelik olla, teades, et kellelegi teisele on

ülekohut tehtud, kellegi teisega on… ebaausalt käitutud…

Mis elu

me niisugusele alusmГјГјrile saame ehitada?

    Edith Wharton[2 - Tõlkinud Lia Rajandi („Süütuse aeg”, Varrak 1995).]

Esme Lennoxi kadumine

Alustagem kahest tГјdrukust tantsuГµhtul.

Piigad hoiavad seina ligi. Üks istub toolil, tantsukaarti sõrmkinnastes näppude vahel avades ja kokku murdes. Teine seisab tema taga, jälgides tantsuringi: keerutavad paarid, teineteisest hoidvad käed, kõpsuvad kingad, kahisevad seelikud, mütsuv põrand. See on aasta viimane tund ning akendes nende selja taga mustab öö. Tüdruk toolil kannab heledat riietust, Esme ei mäleta, mida. Ja teine sügavpunast peokleiti, mis ei sobi talle sugugi. Tema on oma kindad kaotanud. Siit see algabki.

Või vahest mitte. Ehk algab see juba varem, enne pidu, enne kui selga pandi uued rõivad, enne kui läideti küünlad, enne kui põrandaile puistati liiva, isegi enne, kui algas aasta, mille lõppu nad tähistavad. Kes teab. Igal juhul lõppeb see võretatud akna juures, iga ruuduke täpselt kahe pöidla laiune.

Kui Esme vaatab kaugusse – ehk sinna, mis jääb teispoole metallvõret –, saab ta aru, et pilgu aja pärast ei suuda silmad enam fookust hoida. Võreruudud sulavad ühte, ja kui piisavalt keskenduda, kaovad sootuks. Nii jääb alati üks hetk – enne kui keha end kogub ja harjutab silmad taas reaalsusega –, mil maailmas on vaid tema ja need puud, see maantee, kauge otsatus. Ei midagi nende vahel.

Alumistel ruutudel on värv maha kulunud ja otsakuti paistavad eri tooni kihid, justkui ringid puutüves. Esme on teistest pikem, ulatudes osani, kus värvikiht on uus ja paks nagu tökat.

Esme selja taga keedab üks naine oma surnud abikaasale teed. Kui ta on ikka surnud? Või põgenenud? Esme ei mäleta. Üks teine naine otsib vett, et kasta lilli, mis on siinsamas lähedal kuurortlinnas juba ammugi kuhtunud. Elus jäävad ikka püsima tühised kohustused: pesemine, küpsetamine, kraamimine, kasimine. Ei kunag