Ülestähendusi väikeselt saarelt

Bill Bryson

Bill Bryson kirjutas raamatu „Ülestähendusi väikeselt saarelt: ameeriklane Suurbritannias“ 1995. aastal, vahetult enne naasmist Ameerika Ühendriikidesse, kust ta pärit on, otsustades enne lahkumist talle enam kui kakskümmend aastat koduks olnud riigis hüvastijäturingreisi teha. Tänaseks on raamatut müüdud enam kui miljon eksemplari, seda on tõlgitud paljudesse keeltesse ja 2003. aastal valisid raadiojaama BBC 4 kuulajad selle Inglismaad kõige paremini iseloomustavaks raamatuks. Bryson alustab oma teekonda sealtsamast Doverist, kus ta 1973. aastal esimest korda Suurbritannia pinnale astus; põikab oma retkel läbi Holloway vaimuhaiglast, kus ta kunagi oma naisega kohtus; külastab paljusid erinevaid piirkondi ja jõuab viimaks välja Šotimaa kirdepoolsesse tippu. Ta liigub bussi ja rongiga ühest pubist ja linnast teise, naerab nii oma teel kogetu kui ka iseenda üle ja juhib talle omase, sageli lõikava sarkasmiga tähelepanu sellele, mida britid ise märgata ei oska, ei taha või ei viitsi. 2003. aastal pöördus Bryson tagasi Ühendkuningriiki ja sai 2015. aastal Briti kodakondsuse. Sellele eelnenud ringsõidust mööda Suurbritanniat sündis reisiraamat „The Road to Little Dribbling“, mida võib lugeda raamatu „Ülestähendusi väikeselt saarelt“ järjeks. Britid ise nimetavad Brysonit oma rahvuslikuks aardeks.

Bill Bryson

Ülestähendusi väikeselt saarelt

Cynthiale

Olen tänuvõlglane järgmistele mind selle raamatu ettevalmistamise käigus erinevatel isetutel viisidel abistanud inimestele: Peter ja Joan Blacklock, Pam ja Allen Kingsland, John ja Nicky Price, David Cook ja Alan Hume. Tänan teid kõiki.

Proloog

Ma nägin Inglismaad esimest korda 1973. aasta udusel märtsihommikul kesköise praamiga Calais’st saabudes. Kahekümne minuti jooksul, mil sõidu- ja veoautod hakkasid edasi trügima, tolliametnikud täitsid oma kohuseid ja kõik asusid Londoni poole teele, kihas terminali ümbruses elu. Siis järgnes äkitselt vaikus ja mina lonkisin läbi uniste ja halvasti valgustatud uduste tänavate nagu mõnes Bulldog Drummondi filmis. Üksnes mulle kuuluvas Inglise linnas viibimine tekitas üsna toreda tunde.

Ainsana põhjustas teatavat meelehärmi tõsiasi, et kõik hotellid ja külalistemajad näisid olevat uksed ööseks sulgenud. Kõndisin kuni raudteejaamani välja, pidades plaani rongiga Londonisse sõita, kuid ka jaamahoone oli pime ja selle aknad luukidega suletud. Seisin ja mõtlesin, mida ette võtta, kui märkasin teisel pool tänavat seisva külalistemaja ülemise korruse aknas kumamas teleri halli valgust. Hurraa, mõtlesin, keegi on ärkvel, ja kiirustasin üle tänava, kavatsedes paiga heatahtliku omaniku käest oma hilise saabumise pärast alandlikult vabandust paluda, kujutades ette reibast jutuajamist stiilis „Oi, mul ei tuleks pähegi tahta, et te mulle nii hilisel ajal midagi süüa annaksite. Ei, ausõna – no kui see päris kindlasti tüli ei tee, siis ehk üks võileib rostbiifiga ja pirakas hapukurk ja võib-olla natuke kartulisalatit ja pudel õlut”. Jalgrada oli kottpime ja tänu oma innule ja Briti ukseavade ebapiisavale tundmisele komistasin astme otsa ja maandusin mürtsatades näoli vastu ust, saates seejuures kolinal lendu pool tosinat tühja piimapudelit. Ülemise korruse aken avanes peaaegu kohe.

„Kes seal on?” küsis valvas hääl.

Astusin nina masseerides sammukese tagasi ja kiikasin lokirullides silueti poole üles. „Tere. Ma otsin tuba,” vastasin.

„Me oleme suletud.”

„Oih.” Aga mis mu õhtusöögist saab?

„Proovige Churchilli. Seal ees.”

„Mille ees?” küsisin, kuid aken oli juba kinni prantsatanud.

Churchill oli luksuslik ja hästi valgustatud ja näis külaliste vastuvõtmiseks valmis olevat. Läbi akna kiigates nägin baaris mõne Noël Cowardi näitemängu tegelasi meenutavaid elegantse ja klanitud välimusega ülikonnastatud inimesi. Kõhklesin varjude vahel seistes ja end tänavakaltsakana tundes. Olin nii sotsiaalses plaanis kui ka riietuse osas sellise asut