LГµhestusjoon

Tiit Tarlap

Eesti ulme- ja fantaasiakirjanduse sõpradele kindlasti juba hästi tuntud autori Tiit Tarlapi (snd 1954) uus romaan, milles maailm toimib hoopis teisiti, kui meie reaalsuses. Punane rass ehk indiaanihõimud on saanud valitsevaks terves maailmas, valge rass on tõrjutud ning püüab salasepitsuste abil ennast maksma panna. Raamatu peategelane ei kuulu kangelasele kohaselt ei ühte ega teise maailma ning samal ajal sõltub just temast, kas lõhed ja vastuolud kasvavad veelgi või on võimalik inimkonna hapraid niite ühte sõlmida.

Tarlap Tiit

LГµhestusjoon

I OSA

CHAKUATSO

1

Asko surus end täies pikkuses vastu öiselt niisket maapinda ja soovis surra. Et kevadise kõdu järele lõhnav maa põlispuude all ta neelaks. Lõplikult.

Aga maa ei tahtnud teda veel. Siin pidi ise kaasa aitama. Alles noorukiohtu mees ei olnud kindel, kas ta sellega hakkama saaks. See oli ainult üks mõte. Aga juba ammune. Liiga ammune, et ta enam päriselt usuks, nagu võiks ta seda tõeliselt teha. Lihtsalt kõike olevat ja mitte olevat tundus nii neetult raske taluda. Seda tema äraneetud võimet, millega tal elada tuli. Surmast oli lihtsalt hea mõelda. Lohutuseks.

Ega Maa samuti niisugust suremisviisi heaks poleks kiitnud, nii olid manatargad ikka rääkinud. Aga Maa annaks andeks. Tema annab alati kõik andeks. Nagu oleks tal ükspuha. Ilmselt oligi.

Oma ainsa relva – Karli antud lühikese pistoda – oli Asko põgenemisel ära kaotanud ja nüüd sai see muidugi heaks vabanduseks, et mitte midagi säärast üritada. Vabanduseks hetkel.

Iga kord, kui tema vaim sealt – ta ei teadnud õieti isegi, kust – tagasi saabus, valdas teda säherdune masendus, et oleks tahtnud ulguda. Mõnikord ta ulguski – kui juba suutma hakkas –, hoolimata sellest, kas keegi kuulis pealt või mitte. Ja ta ei teadnud, kus oli hullem: kas siin või hoopis seal, kus ta vaim oli oma järjekordsel rännakul viibinud. Need maailmad paistsid tema omast väga erinevad. Seal oli kõik teistmoodi. Aga samas ka… nii äraneetult sarnane – täis piina ja valu.

Lisaks veel hingemattev kehaline vaev kõigi nende tahtmatute ärakäikude järel. Justkui piinleks iga ta kehaosa pöörases pinges. See polnud nagu haav või vigastus kindlas kohas, mille põhjusest sa vähemalt aru said. See oli kõikjal korraga: kätes, jalgades, kogu kehas ja peas, vahel kauemat, teinekord lühemat aega, aga ei kunagi vähem kui pool päeva. Ja need olid veel kerged juhused…

See oli alanud juba siis, kui tal esimesed vuntsiudemed nina alla tärkasid. Nüüd oli sellest enam kui viis suve möödas. Ja kõik paistis üha hullemaks minevat. Manatargad ütlesid, et see on taevane anne ja et sellega tuleb tänumeeles leppida. Ta pälvis isegi külarahva – esialgu ettevaatliku – tähelepanu, kuna temas nähti juba tulevast võimalikku manatarka Taara enda valikul.

Segunenud rahvaste hulgas leidus neidki, kes arvasid selle hoopis Odini, Peruni, Jehoova, Taara või muude jumaluste kingituseks. Ainult et teiste manatarkade nägemused olid hoopis teist laadi. Need olid maised, seoses päris eluga. Neist oli kasu. Tema omad aga… Kui ta oligi selgeltnägija, siis… Mis see ometi oli, mida ta nii suurte vaevade hinnaga nägi? Sel polnud ju tegeliku maailmaga mingit seost. Ta ei tahtnud seda kõike. Aga ta sai neid ärakandumisi ainult suurivaevu tagasi hoida. Ja kui need tabasid teda ootamatult, ei tulnud seegi välja.

„Üles!” Karl de Paris tonksas lamava Asko pastlatalda kergelt saapaninaga. „Tõuse juba. Hobune on nüüd küllalt puhanud. Või tahad siin hommikuni põõnata ja punanäod ära oodata?”

Rüütel surus vandesõna alla. Oli kõrgeauline Conrad von Turaida teda vast ülesandega õnnistanud! Kantseldada seda peast segast santlaagrit ja toimetada ta ühes tükis ja täie tervise juures Tarbatusse. Ja ta pidi seda naljatilka veel täie austusega kohtlema, mitte nagu üht põrunud matsi. Mis neile – jumalate nimel – seal pähe oli läinud? Olevat Sakala Jaanuse enda käsk. No see kõrgeauline läks ka aastatega vist aina arust n