Pagulusse. Lugu elust, sГµjast ja rahust

Elin Gottschalk

1944. aastal said Liki ja Elin Toonast ning Ella Ennost paadipõgenikud nagu paljudest eestlastest, sel hetkel perest juba lahus olnud isa jäi Eestisse. Raamat kõnelebki lapsepõlvest Haapsalus, teekonnast üle mere, jõudmisest Saksamaale, sõja viimasest hirmsast aastast Saksamaal kesk pommitamisi ja ohte ning hilisemast pagulaselust Inglismaal, tehes ränka tööd ning võideldes vaesusega. Niisamuti Elini ema südikusest perekonna juhtimisel läbi sõjakeerise, kuid eriti vanaema vankumatust armastusest ja hoolest, mis rängas lapsepõlves oli Elinile alati toeks. See on karm ja aus, samas südamlik ja liigutav lugu neist rasketest aastatest, teise põlvkonna pagulaste probleemidest võõrsil ja lõpuks põgusamalt ka koju tagasi jõudmisest hulk aastaid hiljem, vabas Eestis. Elin Toona (Elin-Kai Toona Gottschalk) on sündinud 12. juulil 1937. aastal Tallinnas ning kasvanud üles Haapsalus, peamiselt vanaema Ella Enno ja tädi hoole all. Ta on luuletaja Ernst Enno lapselaps. Elin Toona ema Liki Toona ja isa Enn Toona olid näitlejad. Saatus viis Elin Toona lõpuks Ameerikasse, Floridasse, kus ta ka praegu elab ja kirjutab. Elin Toonalt on raamatuid ilmunud nii inglise kui ka eesti keeles, paguluses ja ka Eestis. Romaani „Puuingel” eest sai ta 1966. aastal Kanadas asuva Henrik Visnapuu Fondi välja antava Henrik Visnapuu kirjandusauhinna. Ta on Valgetähe V klassi teenetemärgi omanik.

Elin Toona Gottschalk

Pagulusse. Lugu elust, sГµjast ja rahust

Pühendan selle raamatu emale ja vanaemale, Liki Toonale ja Ella Ennole, ning kõigile Teise maailmasõja põgenikele, kes ei pääsenud pärast sõda enam koju tagasi ning kellest nõnda said eluaegsed pagulased

Tänuavaldus

Tänan südamest kirjanik Enn Nõud abi eest Eesti ajaloo küsimustes, nii mineviku kui tänapäeva osas, mil see väike maa pingutab, et hoida elus võitlusvaimu ja säilitada sõltumatust.

Mõned nimed selles raamatus on muudetud, sest pole tarvis heita varju eelmise põlvkonna järeltulijatele, kelle esivanemate käitumine oli kooskõlas nende ajaga. See, et me praegu teame paremini, ei tähenda, et oleksime nende olukorras teistmoodi käitunud.

Proloog

TГ•OTATUD MAA

London 1974

Kallaletung 91 a. vana pr. E. Ennole Londoni korteris

Kui pr. Liki Toona kolmapäeval, 27. okt. õhtul peale kella kuut töölt koju tuli, leidis ta korteris oma ema, 91 a. vana Ernst Enno lese verisena ja segasena eest. Tema rahakott, kus oli olnud üle 7-me naela raha, oli tühi, kuid ema hoidis käes ühte verist naelalist. Tütar helistas haiglasse ja kutsus välja politsei.

Veel selgus, et kõrvalkorterisse oli tahetud sisse murda, ukse klaaspaneelid olid purustatud. Teisel päeval vähe närvishokist toibunud pr. Enno jutust tegi politsei järelduse, et vanaproua läks ukse tagant kuuldud müra peale ust avama, kuna arvas, et tegemist on postiga. Kui ta oma ukse avas, lõi sissemurdja teda rusikaga näkku, milline hoop vanaproua maha paiskas, tungis tuppa ja tühjendas laual oleva vanaproua rahakoti, kusjuures üks nael põgenedes maha kukkus. Pr. Enno jäi segasena tuppa maha, oskamata abi otsida. Ta ninast ja kurgust tuli verd. Nii leidis teda tütar.

Politsei arvates oli sissetungija narkootik, kes oli huvitatud sularahast millega mustal turul uimastusvahendeid osta.

Pr. Enno pole haiglas veel saadud närvishokist üle saanud, kuid füüsiliselt on ta olukord parem. Aga on lootusi, et tugev elutahe aitab kõrges eas vanainimese üle[1 - Ajalehest Eesti Hääl (Estonin Voice), 5. november 1971. – Siin ja edaspidi märkused autorilt, kui pole märgitud teisiti.].

„Tule kähku,” ütles ema hääl telefonis. „Mämmä haavad on küll paranenud, aga ta pole enam see, kes ta oli. Saate veel koos olla.”

Sõitsin kohale nii ruttu kui võimalik. Viibisin parajasti Ameerika Ühendriikides, abikaasa oli haige ja poeg käis koolis. Olin seda kutset oodanud ja kartnud juba aastaid, võib-olla isegi suurema osa oma küpsest elust. Olin näinud seda tulemas sest ajast, kui vanaema käekirjast