Pärand

Yrsa SigurГ°ardГіttir

Reykjavíkis mõrvatakse omaenda kodus jõhkralt noor naine. Mõrva ainus tunnistaja on tema seitsmeaastane tütar. Peagi tapetakse veel teinegi naine ja politsei on nõutu. Üks raadioamatöör saab veidraid sõnumeid, mis seovad teda mõlema mõrvaga, ning hakkab asja ise uurima. Politseijuurdlust juhtiv Huldar ja tähtsaimast tunnistajast tüdrukukese eest hoolitsev psühholoog Freyja on sunnitud koostööd tegema. Seda raskendab aga asjaolu, et hiljaaegu veetsid nad pärast kohtumist baaris ühise öö ja Huldar väitis tollal, et ta on maalt tulnud puusepp… Tippkrimikirjanik Yrsa Sigurđardóttir demonstreerib taas oma oskust luua ülimalt põnevaid köitvate tegelaskujude ja nutika süžeega lugusid. „Pärand“ kuulub esimese teosena uude psühholoog Freyja ja politseinik Huldari tegemistele pühendatud sarja. Islandi krimikirjanike kuningannaks kutsutud Yrsa Sigurđardóttiri „Pärand“ on pälvinud nii kodumaiseid kui ka rahvusvahelisi kirjandusauhindu.

Yrsa SigurГ°ardГіttir

Pärand

1987

Proloog

Nad istusid otsekui suuruse järgi ritta seatuna pingil. Noorim oli tüdruk, kes istus ühes otsas, ja mõlemad vennad olid tema kõrval. Ühe-, kolme- ja nelja-aastane. Peenikesed jalad kõlkusid kõvalt istmelt alla, kuid erinevalt tavalistest lastest nad ei kõigutanud neid ega nihelnud ja nende uued kingad rippusid läikiva linoleumi kohal liikumatult. Nende nägudelt ei paistnud ei uudishimu, tüdimust ega kärsitust. Kõik kolm põrnitsesid tühja valget seina enda ees nii, nagu oleksid nad vaadanud Tomi ja Jerry multikat. Läbi klaasi vaadatuna meenutas see stseen fotot – etüüdi kolme lapsega pingil.

Nad olid istunud seal peaaegu pool tundi. Varsti lubatakse neil tõusta, ent ükski neid jälginud täiskasvanu ei tundnud erilist tahtmist sinnamaani jõuda. Hiljutine põhjalik pööre laste elus näis tähtsusetu võrreldes sellega, mis pidi neid ees ootama. Pärast seda, kui nad siit välja astuvad, ei ole miski enam iial endine. Sedapuhku leiab küll tõenäoliselt aset muutus paremuse poole, aga sellel on ka varjatud puudusi, mis lõpptulemusena võivad hüvedest üle olla. Laua ümber kogunenud salgakese dilemma selles seisneski.

„Ma kardan, et nii see on. Me kaalusime ka kõiki muid variante, kuid asjatundjad soovitavad seda siin. Lapsed tuleb võimalikult ruttu oma alalisse kodusse elama viia. Mida vanemad nad on, seda väiksema tõenäosusega nad kohanevad. Te lihtsalt vaadake, kuidas poistele oli palju raskem kodu leida kui tüdrukule. Tulevased vanemad teavad väga hästi, et mida nooremad on lapsed, seda edukamalt nad uue eluga kohanevad. Tüdruk on kahe aasta pärast sama vana kui noorem vend praegu ja siis me seisame seoses temaga silmitsi samasuguse probleemiga.” Mees ohkas sügavalt ja vehkis paberikimbuga, et oma sõnu kaalukamaks muuta. Need olid lapsi uurinud ekspertide aruanded ja psühhiaatrite hinnangud. Teised noogutasid tõsise näoga. See tähendab, et noogutasid kõik peale noorima kohal viibinud naisterahva, kes oli sellise ettepaneku vastu kõige valjemini häält tõstnud. Temal oli lastekaitsejuhtumitega kõige vähem kogemusi ja ta hellitas ikka veel teatavat lootusesädemekest, mille korduvad pettumused olid ülejäänutes juba ammu kustutanud.

„Kas me ei peaks veel veidi ootama? Ei või ju iial teada – vahest meil õnnestub siiski leida mõni abielupaar, kes on valmis kõiki kolme vastu võtma.” Neiu vaatas korraks laste poole, kes istusid otsekui kivistunult pingil. Ta oli ristatud käed kõvasti rinnale surunud, just nagu oleks ta püüdnud oma headuse instinkte ja sünnipärast optimismi seal kinni hoida, et nad minema ei nõrguks. Talle meenus elavalt, kuidas nägid õde ja vennaksed välja siis, kui riigiasutused nende juhtumile esmakordselt tähelepanu pöörasid – nende tumedad juuksed olid pesemata ja sassis, rõivad räpased ja keha otsa jäänud. Ta mäletas määrdunud näos säranud silmi ja pisaravöödilisi põski. Neiu pöördus kurval ilmel teiste sotsiaaltöötajate poole. „Mingisugune võimalus peab ju